"Cuz we lost it all"'i täiustatud, parandatud ja pikem versioon.
MITTE KUNAGI ENAM
Null
Ignoreerisin oma vanemaid väga edukalt. Seda suuresti tänu mustadele kõrvaklappidele ja neis üürgavale muusikale. Meie väikese perereisi esimesed kümme minutit ma pigem tundsin, kui kuulsin (halloo-kõrvaklapid), kuidas nii isa kui ema ees istudes üritasid vestlust ülevalt hoida. Väike small-talk, sissejuhatuseks mõned küsimused mu elu kohta, millele nad vastust ei tahtnudki. Seejärel juba pikk monoloog nende enda suurepärasest elust ja tööalastest saavutustest. Olgem ausad- tunnen oma vanemaid liiga hästi. Isegi praegu, kui nad kurjaks saaks ja küsiks, mida nad just ütlesid, võiksin selle neile vabalt ette kanda. Aga nad ei küsi.
Tegelikult pole need isegi minu kõrvaklapid. Laenatud. Miskipärast tundub mulle, et kõik hea ja naeratama panev, mis mu elus viimasel aastal toimus, oligi laenatud. Kelleltki teiselt, kes on õnneliku eluga harjunud ning suvatses mulle mõned kuud oma elust anda, et ka mina saaks end kord vajatuna ja armastatuna tunda. Et siis ühe ainsa minutiga kõik ära võtta. Ja mitte vaikselt. Ikka suure pauguga. Kuidas saab see nii olla, et tunned kedagi nii kaua, omastarust nii hästi ja siis äkki selgub...et tegelikult pole õrna aimugi, kes see inimene tegelikult on?
Ei, tänane päev on kogu languse tipuks.. langusel saab ju ka tipp olla? Praegu sobib igastahes kõik ideaalselt ühe ja sama korduse peal oleva lauluga kokku. Jess, lisaks laenatud kõrvakatele, pidin võtma ka venna iPodi, kus on täpselt ÜKS laul, mis mulle vähegi sobib.
Istusin meie uue punase „pereauto“ tagaistmel ja vaikisin. Taaskord tundsin suurt nutuklompi oma kurgus. Olete seda kunagi tundnud? Selline otse neelukohas olev terav ja hingekriipiv takistus, mis segab rääkimast normaalse häälega, mis toob silmi pisarad, kui üritad seda tagasi hoida ja mida on võimatu nutmiseta ära saada? Noh, just selline see oli.
Ma isegi ei viitsinud enam nutta. Pole kunagi selline viripill olnud. Vaikiv kannataja- see ma olengi. Taaskord üritasin neelata oma pisaraid, et mitte näidata oma murdumist ka vanematele. Eriti neile. Nende arust olen ju alati tugev olnud. Jumal küll, kus ma vihkan seda sõna.
Olgu, muutugem asjalikeks, aitab küll sellest vesistamisest. Viisakas oleks end alguses üleüldsegi tutvustada, mitte jahuda minevikust ja asjadest, mis kedagi (peale minu) ei huvita. Nüüd kindlasti arvate, et see on kaheteistaastase ilus lilleline ja hobustega äärmiselt salajane päevik- mida kogu perekond on samuti äärmiselt salaja lugenud-, kuhu on kirja pandud kõik oma armumised paralleelklassi poissi? Kahju kohe teid kurvastada, aga nii see siiski pole.
Esiteks pole see kindlasti mingisugune päevik. Hoopis pisike hõbemetalne diktofon. Ning jah, ma tõesti jamasin umbes tund aega, enne kui selle käima sain ja veel pool tundi, et see korralikult kassetile lindistama hakkaks. Tehnika pole just mu tugevaim külg.
Diktofon koos kassettidega sattus mu kätte täiesti juhuslikult. Ajasin selle kotikese oma meigikohvriga segi ja toppisin oma õlako...ooooot... et mu meigikott jäigi KOJU siis?? Tore. Super lausa. Üleüldse, mida teeb selline asjandus minu toas? Ma loodan vähemalt, et kassetid on tühjad. Kui kellegi eluliselt vajalikud asjad siis peale salvestatud on, siis noh.. sorri, ära jäta oma asju teinekord vedelema.
Vähemalt osutus see pisike isegi kasutuskõlblikuks. Näed nüüd, kallis emmeke, ma ei võtnudki ainult täiesti ebavajalikke asju kaasa, nagu sa selgeks üritasid teha, kui ma viit paari ketse kotti suruda üritasin.. Koos muusikakeskuse suurte kõlarite, seinamaalide ja kott-tooliga..
Ja kindlasti on palju parem, kui ma valan oma pettumuse ja teismeliseea viha sellesse diktofoni ning me kõik oleme õnnelikud. Kui vahepeal on mõni suurem paus, siis andkem mulle andeks- ma nimelt mõtlen sellistel hetkedel, mida öelda ja kas üldse öelda.
Jõuame tagasi tutvustamise juurde. Seda ma ei hakka tegema. Kui see lindistus kunagigi kellegi valedesse kätesse peaks sattuma, on minu elu perses. Okei, ega see just praegugi kõige ilusam pole, aga see pole ka praegu teema ja ma ei taha sellest rääkida.
Midagi ju ma öelda võin. Olen seitseteist. Just sain, palju õnne mulle. Väga pointless vanus, kui minu käest küsida. Jaa- te ei küsinud, aga ma siiski jutustan edasi. Niisiis...seitseteist. Täisealine veel pole, aga samas väike ka enam mitte. Lihtsalt vahepealne mõttetu tilbendus ja mitte kuhugi kuulumine. Või ainult mulle tundub see nii?
Mida veel? Olen tüdruk..või siis tšikk, piff, neiu, kuidas soovite. Loodetavasti mitte midagi solvavat. Välimust ma juba põhimõtteliselt kirjeldama ei hakka, sest ma võin end väga, v ä g a üle kiita. Niisiis jääb see teise fantaseerida- taaskord, mitte midagi solvavat, palun. Mul pole ausalt kongus nõianina või kuumaastikku näol. Vihjeks veel niipalju, et tumepruunid juuksed on mul üsna pikad ja tekitavad mõnusa koosluse pea samat värvi silmadega. Ou, aitab. Natuke veel ja ma võin samahästi pildi siia kleepida. Kui ma selle jaoks mingi teadusime välja mõtlen.
Perekonnast veel nii palju, et mul on veel väike vend. Nagu mind poleks piisavalt karistatud. Eii, pean kannatama mingit 13-aastast tüütut pubekat, kelle elumissioon on minu oma hävitada. Noh, aususele teed andes pean tunnistama, et vahel on ta tegelikult üsna lahe. Ja vanemad.. nemad olid kuni eilseni päris okeid.
Ei, see pole jälle üks neist nutustest juttudest, kus mu vanemad mind halvasti kohtlesid, siis surma said, pärast mida kohtan ma oma unelmate kutti ja me oleme igavesti õnnelikud ja bla bla bla. Sellised asjad juhtuvad ainult kõigi teistega peale minu.
Vanemad on mul täitsa elus. Õnneks või kahjuks. Isa reisib peaaegu üle nädala, seoses „tähtsate tööasjadega“. Ehk külastab oma armukest. Nojah, eks ma põgeneks ka meie pereelu eest nii kuis jaksaks. Samas selline korraldus isegi sobib mulle. Isaga pole mul kunagi lähedased suhted olnud ning siis, kui teda kodus pole, mu ema mind ei keela. Õigemini, mingil määral ikka, reeglid on täitsa olemas. Aga ta usub, et õpitakse just oma vigadest. Seega, kui ma just midagi eluohtlikku ei teinud, olid mul vabad käed ja peaaegu piiramatu vabadus.
Mõned päevad tagasi tuli hea uudis: vanemad otsustasid kõigest puhata, Eesti halli hilissügise seljataha jätta ja sõita kusagile soojale maale. Seejärel tuli juba veidi halvem uudis: meie vennaga kaasa ei saa, sest nad tahavad muuseas ka oma ebaõnnestunud ja lahutuse äärel olevat abielu klappida. Jah, isa jättis armukese maha. Kahju, ta oli päris kenake (just nii, ma jälitasin teda feissbuuki kaudu).
Olgu, ma tunnistan, lesiks ise meelsasti imeliste palmide all või valgel rannaliival, kerge rummikokteil kõrval. Kuid vanematest rahusaamine on samuti paras puhkus. Esimesest solvumisest üle saadud, hakkasin asja head külge nägema. No mõelge- kuu aega vanematevaba. Suur maja täiesti minu päralt. Venna saab ju alati kuhugi ära sokutada ja lõpuks vaikima panna. Loomulikult mitte mõrva, vaid altkäemaksu abil.
Samuti oleks olnud tervitatav võimalus olla natuke aega täiesti üksi. Ilma, et vanemad iga natukese aja tagant uksele koputaks ja küsiks, ega mul kuskilt ei valuta. Nagunii valutab. Oleks olnud aega, et kõigest üksi üle saada, mõelda kõik end jaoks selgeks ja lihtsalt...olla. See idee hakkas tunduba lausa unistusena.
Unistuseks see mõte ka jäi, sest kohe lisandus ka kolmas, veidi PALJU halvem uudis: meid ei usaldata nii palju, et me võiks üksi koju jääda! !!!!?
JUST täpselt, mismõttes nagu? Kurat, alati, absoluutselt a-la-ti, kui isal olid mingid lollid ärireisid ja ema otsustas suvilasse „puhkama“ sõita, jäeti meid vennaga kahekesi koju. Ja seda juhtus juba üsna tihti. Ajast, mil ma olin kuradi kaheksa aastane, jäeti meid omapäi ja pidime ise hakkama saama. Ja saimegi ,vägagi edukalt. Mis nüüüüüüüüd siis äkki juhtus? Lihtsalt päevapealt ema otsustas, et ma olen nüüd ju suur tüdruk (MIDA üllatust, eksole) ning äkki lähen veel paha peale. Midaaaa iganeees!
Alles mingi faking kolm päeva tagasi ei läinud ja nüüd olen üllatuslikult kurjategija valmis? Andke aga minna. Ma pole mitte kunagi lasknud nende äraolekul maja tühjaks röövinud või viinud mingeid dvd-makke pandikasse, et endale narkot osta. Või lasknud majas mõttetuid joomapidusid pidada. No mis-kuradi-moodi loevad nad mu varasemast käitumisest välja, et nad ei saa mind usaldada?
Ja nüüd, kest mingit kuradi kooliaastat pean ma kuhugi Eesti TEISE otsa kolima, sest mu vanemad EI USALDA mind! Terve elu on mind õpetatud olema iseseisev, õpetatud üksi kõigega toime tulema. Mis mõttega seda teha, kui siis hiljem hakata mingit ümberkasvatust tegema?
Üldsegi, ma arvan, et see on neil mingi psühholoogiline plaan, sest venna võib küll vanaema juurde minna. Mulle tõid nad ettekäändeks, et vanaema on VANA ja ei jõua meiega tegeleda. No, mis kuradi tegelemist ma vajan? Ja vanama on vähemalt kümme korda asjalikum ning kõbusam, kui mu vanemad kahepeale kokku.
Jah, ma saan aru, et viimasel ajal olen ma olnud endassetõmbunud, masendusest ja liigagi palju üksi. Aga mul on selle jaoks PÕHJUS! Nad pole mitte kunagi tahtnud mingeid hingest-hinge vestlusi pidada ja nüüd nagu oleks see neil elu eesmärk. Mis nad tõesti arvavad, et niipea, kui uks nende järelt sulgunud on, tõmban ma nööri kaela või joon mingit ravimikokteili? Sorri, emme ja issi, ma pole nii tasakaalutu. Olgugi et ma ilmselgelt teile sellise mulje jätsin.
Miks nad ei võiks mind rahule jätta ja lasta mul enda probleemidega ise tegeleda? Üksi hakkama saada, nagu varem- ma ei kurtnud ju kunagi. Nooo ei, nii kui nad näevad mingitki võimalust midagi mu jaoks ära rikkuda, nii nad teevad seda. Irvitavate nägudega. Ehk siis nende arusaam minu hinge ravimisest pole mu saatmine kõige armsama ja muhedama vanaema juurde- ei, mind ootas ees sõit ema vanast töökaaslasest sõbranna perekonna juurde, keda ma nägin viimati..ee..KAHEaastasena? Mis nad tõesti loodavad, et see muutus mind aitab? Kinkigu üheotsapilet Kölni või Los Angelesse ja siis me juba räägime. Persse.
Oooooh, okei. Huh. Sorri. Läksin endast välja. Ausõna, ma ei tahtnud ärrituda ja häält tõsta..ee.. karjuda. Aga nüüd on juba palju parem olla. Või teisalt, tegelikult mitte.
Igastahes, kodus tegin suuremat sorti tragöödiat, draamat ja võib-olla ka komöödiat. No nii lihtsalt nad mind mu supertoast, mis alles nädal aega tagasi valmis sai, välja tõsta ei saa, eks. Mingi põhimõte peab ju tüdrukule ometi alles jääma.
Aga tuleb tunnistada, et said ikka küll. Enda õigustuseks mainin, et ma üritasin neid ignoreerida (ehk ei pakkinud oma asju, mis mulle praegu väga valusalt kätte maksab- KUIDAS ma tulen toime ilma oma tumelillast siidist voodipesuta??). Hoidsin kõigi kümne sõrme ja varbaga uksepiidast kinni. Vähemalt seni, kuni valus hakkas. Koos mu kahekümne koti, kohvri ja suure kaisukaruga sõitsimegi very happy family'na umbes kakssada tundi ema kalli sõbranje juurde, keda ta polnud päris viiskümmend aastat näinud. Tegelikult küll kümme, aga kes neid aastaid ikka loen. Oi neid kokkusaamise pisaraid siis.
Astusin autost välja ning kohe tekkis vastupandamatu kihk ükskõik, mis suunas jooksu panna. Nagunii poleks nad mind kinni püüdnud. Isal liiga suur õllekõht, emal liiga kõged kontsad. Kui juba mu esmamulje sellest räämas korterelamust ja naabruskonnast nii kehv oli, siis no...mida võisingi ma eelseisvalt kuult oodata?
Isa muutus korraks superkangelaseks ja luges mu mõtteid, või nägi mu igatsevat pilku vabaduse (aka tänava) suunas, sest ta haaras mu randmest ja suunas mind kohvrimere poole. Ausõna, kui ta vaid saaks, paneks ta mu üldse käeraudadega radiaatori külge kinni.
Võtsin siis oma asjad, mis kätte mahtusid ehk ainult kaisukaru ja trampisin poriste jalgadega nõmedasse kollasesse trepikotta. Hüvasti jätmata, selg uhkelt sirge. Ma vähemalt loodan, et ta oli sirge.
Jah, tean, tean. Tegin valesti. Mis siis, kui mu vanemad saavad kusagil sukeldudes surma ja mida iganes. Aga tol hetkel olin ma lihtsalt nii vihane ja endast väljas ja mind ei huvitanud absoluutselt. Mitte kunagi varem pole ma tundnud, et mulle tehakse nii hullult liiga, kui nüüd.
Muidugi, kohe ma neist ei pääsenud. Nad tulid ja maksid veidi vee, elektri ning toidu eest, mida ma teoreetiliselt kasutama peaks hakkama ning tahtsid siis hüvasti jätta. Seda lõbu ma neile ei pakkunud. Miks ma peakski? Ma pole ju mingi kuldkala, keda jalust koristada, kui neil tuju tuleb. Ja ma pole ka mingi viieaastane (kelleks nad mind järjekindlalt peavad). Ma oskan ise mõelda ja ma ei hakka seetõttu vabandust paluma, et mu maailmavaade nende omast erineb. Just see, et ma ei näe asju nii nagu nemad, ongi põhjuseks, miks nad kogu aeg mulle nii pinda käivad.
Natuke aega seisid nad ukse peal ja olid niisama kohmetud, oskamata midagi öelda. Ei, ma ei tee neile asja kergemaks. Äkki avastas kulla paps, et kell sai juba paljuks ning nii nad ruttasidki oma unelmate reisile, kallis tütar ilusasti lastehoidu antud. Palju edu neile.
Üks
Niisiis olengi ma oma uues toas ja jutustan oma kõige lahedamat elu ümber, sest ilmselgelt pole siin kolkas mitte midagi muud teha, kui väikese karbiga rääkida. Okei, olukord pole tõesti nii hull, kui mu häälest kosta võib, aga meenutagem, et ma olen depressiivne nooruk ja ma näen kõike hetkel mustana.
Tuba ise on.. üllatavalt normaalne. Oma viisteist protsenti olen kindel, et see kuulus varem mingile kutile. Selline mehelik ruum koos meestelõhnadega. Homme, kui ma oma parfüümiga kõik üle kallan, siis loodetavasti see testosteroon siit ka kaob.
Kõrval asub veel üks tuba. See on lukus. Sinna mind isegi ei lastud meie väikesel ekskursioonil. Või noh, sellest kõnnitakse mööda, nagu seda ei eksisteeriksi. Äkki ma olengi ainus, kes seda näeb? Paneb mõtlema. .
Üleüldse on korter neljatoaline. On endine-poisi-praegune-minu tuba, Nähtamatu Tuba (hei, pidin ju mingi salapärase nime leiutama), vanemate tuba, mis tegelikult kuulub vaid vägagi lahutatud emale ja elutuba. Köök on ka mõnus ning valgusküllane. Ja mu uues pleissis on mõnusalt kõrged aknad, millel suured ja laiad aknalauad istumiseks. Võr-ra-tu. Avalikult ma seda siiski ei tunnistaks, et mulle sind meeldib. Kui mu vanemad teada saaks, saadaks nad mind kindlasti minema.
Vähe asju ning hallikad seinad. Praeguse olekuga sobib kõik ideaalselt. Ehk mu ema hoiatas ette, milline ma olen ja tuba tehti ekstra mu jaoks ümber?
Rõdu on mul ka, muide. Nähtamatu Toaga ühine. Vähemalt aknast vaadates tundus. Tahtsin siis välja minna, aga uks on kinni kiilunud või midagi. Jäävad ära need öised väljahiilimised.
Läksin tegin paar kiiremat tiiru elutoas. Igal pool on ühe äärmiselt nunnu kuti pildid. Ma täiesti juba lootsin, et tema elabki minu praeguses või vähemalt kõrvaltoas. Aga teades minu vedamist? Pigem hambaklambritega ja vinniline kolmeteistaastane, kes endiselt alla teeb.
Noormees piltidelt on aga tõeline unistus. Natuke pikemad juuksed, mis otstest armsalt üles keerduvad. Klaar jume (photoshop on selle nimi), täiuslikud põsesarnad ning hõbedane labret alahuule all. Kõigele tipuks aga tema silmad. Nii kurvad ja tõsised. Ning hele-helesinised. Pigem olid need rohkem lumevärvi valged ja puhtad, sinaka varjundiga. Tumedate ripsmetega ümbritsetud silmad, mis isegi pildil otse inimesest läbi näevad.. Sellessuhtes, et ... kuhu ma oma kontaktandmed jätan, et temaga kokku saada? Jess, armusin. Silmadesse.
Ema sõps, Veronika, tuli ka elutuppa. Nähes, et mul on käes üks miljonitest selle kuti piltidest (heeeeei, äkki on Veronts tal nagu.. sugarmama või midagi?) Eniveis, ta rabas selle pildi mult lihtsalt käest ning asetas pühalikult tagasi kapile.
Hakkasin siis solvuma, eks. Toas on reaalselt igal pool need pildid ja tema teeb ühe pärast sellist paanikat. Pangu need siis kuskile kappi ära.
Nähvasin siis kurjemalt, et mul pole vga viitsimist keskealise naisterahva menopausiga tegeleda, endalgi muresid küllalt. How rude!
Veronika suu tõmbus kriipsuks ja ta sõna otseses mõttes viskas, VISKAS, mind ühe albumiga. Heitis paar põletavat pilku ning läks siis minema.
Mõtlesin, et ta niisama tahtis mind ära tappa ja värki. Aga ei. Võtsin albumi ning avasin selle. Esimesel lehel oli surmakuulutus sama kuti pildiga. Ta on veidi vähem kui aasta surnud. Fakk, täpselt minu vedamine- kohata oma unelmate kutti ja siis avastada, et ta on surnud. Brady oli ta nimi. Tean, naljaks nimi eestlasele. Aga eks me ela ka 21. sajandis, ma olen õnnelik, et ta nimi Qjad##1 pole, vähemalt oskan seda hääldada.
Tegelikult on mul aga tõsiselt kahju, eriti albumist ta pilte vaadates. Mitte ainult seepärast, et ta oli mu „See Õige“ ja meie kooselust nüüd midagi välja ei tule, aga.. noorena surra? Veel enne, kui elu algab, on päris.. kurb. Oeh.
Ja otseloomulikult elan mina nüüd Brady toas. Kõhe, aga samas väga erutav. Mingit normaalset selgitust ma teise toa kohta ei saanud. Okei, ma ei saanud üldse selgitust, sest Veronts ignoreeris edukalt mu viit sellelaadset küsimust.
Muide, leidsin siit ka poolkogemata.. Olgu, jäin vahele, tuhnisin terve toa otsast lõpuni läbi. Igastahes leidsin ma päeviku. Või noh, selle jäänused. Kuigi ma muidu teiste privaatsetes asjades ei sori, heitsin sinna siiski ühe või kaks pilku. Ainult kõvad mustad kaaned ja üks leht vahel. Ülejäänud olid vist välja rebitud või põletatud, kui märkide järgi otsustada. Kirjutatud vaid paar lauset:
„Ma ei jõua enam. Ma lihtsalt ei suuda. Nad võivad mind kõik vihkama hakata, kuid see on ainus võimalus. Nii on parem. Peab olema.“
Kui ma nüüd õigesti järeldan, tappis ta end ise. Päris.. messed up värk. Kuid kahju. Nii ilusaid silmi mitte enam teistega jagada ja kõik ise lõpetada. Isegi mina, kogu oma depreka juures, ei julgeks seda teha. Ma loodan vähemalt, et ta end siin toas ei tapnud.. Okei, hakkas kõhe. .
Kahju.
Kaks
Ee, kuidas see käima käiski? Raisk, mis nupp see on? Fhhaak, seda pulka siin varem polnud! Aa, jaa jaa. Hah, kerge. Oot, lindistab? Tere. Mina jälle. Arvasite, et saate lahti? Ilmselgelt mitte.
Tegelikult ma närveerin, nii uskumatu kui see ka pole. Homme on kool. Jah, ma tõesti pean selle kuu mingis nõmedas külakoolis kaasa tegema. Kurikuulus esimene päev.
Terve mu elu muutub nüüd hollywoodilikuks unelmaks. Tegelikult on see nüüd see koht, kus ma saan aa, superlahedaks tsikiks, keda kõik tahavad ja kardavad või bee, friigiks, kellega keegi ei suhtle ning kes lõpuks kooli kahe relvaga läheb. Ma ise panustan nende kooslusele- koolifriik, keda kõik salaja tahavad!
Nüüd te arvate, et ma olen ikka väga maniakaalne ja enesekriitiline ja hukkaläinud noor? Asi pole tegelikult üldse nii hull. Ma oskan lõbus ka olla ja naeratada. Aga ei näe eriti mõtet mööda ilma ringi töllata, suu kõrvuni.
Oma uues kõige hubasemas kodukeses olen peaaegu terve nädalavahetuse olnud. Maganud vaid mõned tunnid. Ma lihtsalt ei julge uinuda. Iga kord, kui ma silmad kinni panen, siis muud meeled muutuvad erksaks ja iga väiksemgi tolmurulli veeremine tekitab paanika.
Huvitav, kas ma tõesti olengi nii hale ja arvan, et kuskilt kapist kargab välja kummitus? Nojah, vapustavalt armsate silmadega kummitus, kes armub minusse esimesel silmapilgul ja me veedame terve igaviku koos.. Ookei, fantaasia, rahu rahu.
Aga mulle meeldib praegu veel eriti see koht, kus ma magan tema voodis. Eemn, huvitav, kas ta teisi naisi ka siia tõi? Ma loodan, et mitte, sest muidu pean ma mugavast pehmest voodist põrandale kolima, sest no. Iu, eks. Ja põrandal ma vihkan magada.
Veronika on tegelikult päris tore. Noh, me ei suhtlegi peaaegu, mis ta nii toredaks teebki. Nii ongi parem. Hommikuti on tavaks saanud (jess, kahe päevaga tranditsioonid!), köögis koos kohvi juua. Vaikuses. Mis on ülisuper, sest ma nii vihkan inimesi, kes jutustavad ja küsivad igasuguseid asju ajal, mil ma kogu hinges üritan oma kohvi nautida. Ma ei suuda kujutada ette paremat hommiku veetmise võimalust, kui tõmmata soojas köögis oma jalad öösärgi alla, istuda akna all, juua kohvi ning vaadata unist vihmamärga tänavat.
See naine on üldse teistsugune, kui ma kujutasin. Ta on vaikne ja ei sekku mu asjadesse. Nagu omaks korterikaaslast, kes vahetavad päevas paar lauset viisakusväljendeid ning tegelevad siis oma asjadega. Mmm, mis mu ema küll arvaks, kui ma siia igaveseks jääks?
Eile õnnestus mul tuttavaks saada kohutava ja jutuka naabriga. Teate küll, vana naine, kelle abikaasa on aastaid surnud ning kes elatab end kuulujuttudest ning oma nina teiste asjadesse toppimisest. Niipea, kui ma oma pea korteriuksest välja pistsin, pidin kuulama ta loba, mis keerles Verontsi deprekas, sest noh.. ta poeg suri. Brady enesetapust olen ka vähemalt kuut versiooni kuulnud. Ja ometi on mul, kalgil ja õelal inimesel, kahju. Bradyst. Veronikast.
Lugesin sada korda Brady viimast sissekannet tema päevikus. Otsisin...ma isegi ei tea, mida täpselt ma otsisin, aga ma tean, et seda ma igastahes ei leidnud. Mis toob mu tänase ärkamiseni. Nimelt, pool-kuradi-viis hommikul, kuulsin Nähtamatust Toast põrgulikku lärmi. Okei, aususe mõttes tunnistan, et tegelikult oli lärm väike ja kuulda oli vaikseid, närvilisi samme. Müstika, mu sõbrad. Kes seal ikkagi elutseb? Äkki on Veronikal üks laps veel? Aga nagu hull või psühh, kes luku taga peab olema? Päris hea teooria iseenesest. Ma arvan, et mu ema teadis sellest, ta tahab mind lihtsalt hulluks tunnistada, kui ma oma teooriatega avalikult hiilgama hakkan. Ning jah, kogu see ülbus ja põlgus tähendab tegelikult seda, et ma kardan. Rämedalt.
Ooeh. Tegelikult ma ausalt pole nii ülbe ja snoob, nagu tunduda võib. Lihtsalt solvumistase jõudis uuele tasemele kogu selle vanemate jamaga. Ma pole neile mingit kuradi põhjustki andnud. Nad on kogu aeg teadnud, kus ja kellega ma olen, millal tulen, millal lähen. Narkotsist hoian eemale ja alkoga ei liialda ning ometi arvavad nad vist, et ma olen ebausaldatav. Ma leian, et see on piisav põhjus, miks veidi ülbitseda.
Argh! Siin pole mitte midagi teha. Viimati oli mul nii igav...hmm, las ma mõtlen.. kuidas oleks „Mitte kunagi“? Telekas siin toas on, aga keegi ilmatu suur geenius on sellele augu sisse virutanud. Telliskiviga vist, sest kolm tükki vedelevad endiselt kapi kõrval.
Veronika, nähes mu sihitut uitamist, soovitas minna välja endavanuseid noori otsima, et tutvusi sobitada. Aga no, andke andeks, olen ma mingi viieaastane, et hoovil olevasse liivakasti „tutvuma“ lähen? Teiste seltskond ei huvita ka, viimane asi, mis ma tahaks, on siit mingid sõbrataolised asjad leida.
Ja miskipärast on mul üha enam tunne, et Salapärane Keegi müstilisest toast kuulab mu juttu pealt. Loodan, et sul on huvitav, kullake. Sest mul igal juhul pole.
See tuba hakkab juba rõhuma. Umbne vangikongi tunne on, mida rõhutavad need kõledad hallid seinad. Näete siis, nii pea, kui masendus kaduma hakkab, muutub ka tuba juba vastikuks.
Eniveis, ma lähen magama. Või siis surun kõrva vastu seina, et oma kahtlustele kinnitusi leida.
Kolm
Oma mõtetes olles avastasin end äkki vana aiavärava juures. Olin jõudnud surnuaiani. Otseloomulikult astusin sisse. Suurte linnade omast erines see radikaalselt. Surnuaed oli nii.. rahulik ja kuidagi armas. Mujal linnas oli rohi juba kolletunud ja tuhm, siin aga säras see endiselt roheliselt.
Korra käis mõte küll peast, et otsin Brady haua üles, aga siis viskasin selle peast. Ma olen niigi palju aega mingi suvalise peale mõtlemisele raisanud, et täiesti aitab. Ma ei saa aru, kuidas saab üks kutt, surnud kutt nii palju mu mõtetes ringi lasta? Jaajaa, tüüpiline mina. Armun kogu aeg valedesse tüüpidesse. Kord narkomaanid, siis usuhullud ja nüüd surnud.
Seal ringi jalutades meenus mulle, mida üks sõge ja loll kaardimoor neli aastat tagasi kuskil laadal mulle ütles..õigemini järele karjus, sest ma kritiseerisin tugevalt ta ennustusoskusi. Noh, tema arust pidavat ma surema päris kaks aastat tagasi. Oh seda õnne, eksole.
Kibedalt naeratades meenutasin noid karjutud sõnu ning omast arust väga endamisi laususin „Vaatame, kes nüüd siis surema hakkab.“ Tuli aga välja, et ma ütlesin seda vist päris valjusti, sest ühe haua juures põlvitanud mündirohelise pusaga noormees ehmatas päris hullusti. Ta heitis mulle kiire varjatud pilgu, tõusis siis ja kadus kiirete sammudega suurte kuuskede taha.
Siis tuli šokk. Ma ei tea, kas ma kujutasin seda ainult seetõttu ette, et ma nii palju olen Bradyst mõelnud..või tema pilte vaadanud, aga sel surnuaiakutil..olid täpselt sama heledad ja kurvad silmad, kui temal. Sama tukk, mis hooletult laubale vajus ja samasugused kitsad huuled. Oooh, super .Nüüd ma juba võrdlen teisi poisse Bradyga.
Eniveis, kutt tõusis- üllatus üllatus- Brady haualt. Olete kuulnud ütlust: „Kõik teed viivad Rooma!“? Noo, ma leiutasin vist ka ühe: „Kõik teed viivad Bradyni!“
Korterisse minna veel ei viitsinud, niisiis tegin aega linna peal parajaks. Ma nägin absoluutselt iga stiili esindajaid siin. Sollitibid, punkarid, gootid, skeiterid, natuke hipilikud lillelapsed... Kuidas on see võimalik, et ma isegi suurlinnas ei kohta ühe tunni jooksul nii palju erinevat sorti inimesi ja nüüd.. jalutavad nad lihtsalt karjaga ringi?
Oksekollasel pingil jalgu kõlgutades imestasin, kuidas ma nii kaua pahandustest pääsenud olen. Naljakaid ja haletsevaid pilke sain rohkem kui küll. Tol hetkel oli mul hea norimistuju ka, nii et... Ja nagu palutud, imbus mu ümber kamp feik-tsikke. Teate ju küll- need, kes üritavad maitsekates firmariietes ilusa välimusega tibisid järgi ahvida. Eriti ei õnnestu, kui just suudate mööda vaadata koledatest ja hooldamata pikendustest, kulliküünistest ning valgest pisikest T-särgist, millel ilutseb ikka suurelt ja laialt „GUESS“.
Lõpuks astusid nad minu juurde. „Kuule, me pole sind varem siin näinud, mis teed siin ä?“ irvitas üks neist, teine lisas kohe pugejalikult järgi: „Jah, igasugused libud juba siia niisama ei tule.“
Ma isegi ei viitsinud neid kuulata ja keerasin pea otsustavalt mujale. Noo, tuleb tunnistada, et neile see ei meeldinud. Ma ausalt ei mäleta, mis solvavaid lauseid nad kõik läbisegi mu pihta loopisid, mind ei huvitanud ka. Kui nad aga end ümber keerasid ja minema hakkasid, viskas see kõige võlts-blondim üle õla õelalt: „Mida temast tahtagi, arengupeetusega lonkur!“ Ja siis flippis ära.
Kõrvus hakkas kohisema ja kõik toimus nagu aegluubis, kui ma võtsin oma jahtunud ja poolikul kakaotopsil kaane pealt ning kallasin selle ta takustele juustepikendustele..ja muidugi Guessi särgile. Mm, seda plekki ta välja ei saa.
Ja kui te nüüd arvate, et ma olen õel ning lasksin tühjal lausel ja tühisel tüdrukul end kettasse ajada, siis.. siis teil pole ikka õrna aimugi. Oleks kõrval porilomp olnud, ma oleks džuudovõtetega ta sinna pikali ka pannud. Porilompi aga polnud ning mina läksin kiirel sammul minema. Hakkasin elu pärast kartma, ta sõbrannadel on ikka rõvedalt pikad küünised.
Asenduskoju jõudsin väga vara. Umbes kahe ajal öösel. Läksin magama ära, et esimesel koolipäeval oleks ilus ja puhanud olla. Arvake, kas õnnestus? Kell on mingi pool viis ja ma olen ikka üleval. Kui asi nii edasi läheb ja ma olematut vaimu edasi kardan, palun ma Veronikal mind Nähtamatusse tuppa üle viia. Kuigi, minu õnne teades peaksin leppima köögilaua aluse vaibaga ning sealjuures õnnelik olema!
Täiesti lootusetu! Ma lausa tunnen, kuidas keegi mind jälgib. Kardinaid siin toas ka pole, nii et see võib vabalt mingi pervert olla. Vähemalt olen ma ilusasti teki all ja näha pole midagi. Okei, pohhui, mul on uni. Ma arvan, et ma võtan teki ja lähen suurde tuppa magama. Jaah, nii ma teengi. Vähemalt täna öösel sa mind ei kummita, Brady!
Neli
Hetkeemotsioonid? Väsinud, vihane, solvunud, närviline, pettunud, magamata. Ema helistab suht iga täistund. Mina, naiivne nagu ma olen, mõtlesin veel, et oooh, tunnevad isaga muret. Eks ikka tunnevad. Esimene küsimus peale „Tere“ on: „Kuidas sa käitunud oled?“. Järgneb pikkpikk loeng, kuidas minusugusel noorel tüdrukul on ohtlik öösiti ringi kõndida. No selge. Telefon kukkus kogemata maha selle jutu peale. Tükkideks lausa.
No sinna see usaldus igal juhul läks. Tegelikult ka. Nad usaldavad kodukoha kõige suuremat pätti, et too käiks me koeri söötmas. Ma olen täiesti kindel, et selleks ajaks, kui me tagasi jõuame, on ka sissesõidu-tee kivid tuuri pandud.
Võtan tagasi ka oma eelnevad sõnad kalli Verontsi kohta. Ta on lihtsalt psühh! Täna sõime esimest korda koos õhtust. Naine katab kolm kohta lauale. Mina siis küsisin, et kas me ootame kedagi külla või nii. Selle mõttega, et ma oleks viisakamad riided selga pannud. Mille peale vastas ta, nagu see oleks maailma kõige ilmselgem asi: „Kolmas koht kuulub mu pojale.“
Eeet... what a fuck? Kas su poeg nagu..ee.. SURNUD pole? Okei, lein leinaks, see on juba üle mõistuse. Surnud inimestel tuleb minna lasta, nii ei saa neist kinni hoida, nagu Veronika seda teeb. Mu vanaema rääkis kunagi, et kui nii teha, võib vaim tagasi tulla. Noo, see seletaks siin nii mõndagi.
Igatahes, järgnes Veronika utoopiline selgitus, et Nähtamatu Tuba pole üldse nii nähtamatu ja lukus, kui ma arvan, vaid on mingit pidi kinni kiilinud ja rõduukse vahelt tulev tuul lõgistab toas asju, mis kostuvad sammude moodi. Ja ta rääkis seda kõike nii siirate silmadega, et ma päris jäin kaheks sekundiks uskuma. Näidake mulle mõni tisler, kes ei suudaks seda „kiilunud“ ust lahti teha. Ilus, mulle valetatakse otse näkku.
Pärast äärmiselt ebamugavat ööd diivanil läksin oma tuppa, et riideid vahetada ja koolikott tühjaks teha. Brady päevik oli kadunud. Ma panin ta kotti, ma olen kindel ning seal seda enam pole. Noh, teades mu hajameelsust võisin ju selle kuskile mujale panna, aga ma eriti ei usu. .
Esimene koolipäev on muideks läbitud. Mulje? Väga debiilne. Lähme järgmise teema juurde. Aa, et pikemalt natuke? See oli rämedalt debiilne.
Esiteks, klassi sisse astudes vahib mulle esimese inimesena vastu see sama eilne tibi, kellele ma kakao pähe kallasin. Jess. Tuleb veel mõni põhjus, miks ma peaks kohe otsa ümber peaks pöörama ja koju magama minema? Kuulasin kaks sekundit ta kriiskamist, kuidas ma ta kõige kallima topi ära rikkusin.. Jajah, ma tean täpselt, et ta ostis selle üheksakümne protsendilise hinnaalandusega kusagilt väljamüügilt. See, lisaks magamatus ja väsimus.. ma tundsin, kuidas kõik hakkab vaikselt koost lagunema.
Äkki astus üks kutt mu kaitseks välja ja käskis mu rahule jätta. Tutvustas end Karlina. No tere tere, Karl. Paar sõna viisakamat juttu ning siis lause: „Sa mult siis suhu võtad vä?“ Mu jahmunud ilme peale selgitas ta: „Noh.. meil siin käsi-peseb kätt olukord. Mina aitan sind, sina mind. Poistevets on ka siinsamas..“
Vaatasin teda üksisilmi, sest ma lihtsalt ei uskunud, et ta päriselt ka midagi sellist ütles. „Sa seda ei karda, et ma tegelikult olen väike sadist ja lõikan su pisikese nokukese lihtsalt otsast?“
„Ee..noh, sa oled ju tü-tüdruk j-ja j-ja mul ei ole PISIKE!“ kokutas Karl. Oh kui kerge on noori kutte endast välja viia.
„Kui sa piisavalt kaua seda endale kinnitad, äkki hakkad seda siis uskuma ka!“ viskasin üle õla ja hakkasin klassist välja minema. Ükskõik kuhu, aga siit ära. Aga kurat, õpetaja jõudis kohale. Vedasin end esimesse pinki ja lihtsalt surin. Kuhu kohta ma sattunud olen? Aina enam ja enam on tunne, nagu ma oleks kusagil unenäos ja Une-Mati saadab järjest ebareaalsemaid ning värdjamaid tegelasi sisse. Ja esimene pink? ESIMENE pink? Mis mul mõttes oli?
Viieteistkümne minutilise hilinemisega saabus klassi mu uus pinginaaber. Gregor. Selline, tavaline kutt, erksavärvilise t-särgi, lõhkiste teksade ja väga sõbraliku naeratusega. Ning see oligi tähtis. Kuigi ma ei tahtnud mitte mingeid sõprussuhteid selle kohaga luua, oli siiski hea näha kedagi, kes ei vaata mind sellise viha, haletsuse või põlgusega, missest, et ma kogu oma olemusega neilt seda lausa nõuan.
Midagi me eriti ei rääkinud, tutvustasime üksteist ja tegelesime terve tunni omade asjadega. Gregori puhul tähendas see seda, et ta joonistas kõik see aeg. Kui ma piiluda üritasin, varjas ta paberi osavalt küünarnukiga ära ja heitis mulle atlkulmu tusase pilgu.
Nüüd ma tean, mis tunne mu pärispinginaabril on, kui mina tunni ajal oma mõtetes olen, kellegagi ei lävi ning kirjutan. See uudishimu on lihtsalt TAPPEV, kui ei näe ega tea, mida teine küll asjatab. Ma pidin otsad andma seal pingis.
Ülejäänud aeg oli normaalne. Või noh, tegelikult mitte. Vähemalt jätsid nad mu rahule. Ma ei teagi, kas põhjuseks oli mu ülisõbralik pilk või viisakalt öeldud laused, aga jah..
Paar vahepeatust tegin direktsiooni juures, kus uuriti, mida ma siin koolis teen. Direktor oli vähemalt normaalne. Isegi tema avaldas imestust, miks ma see kuu aega pean mujal koolis käima, kui ma isegi hindeid ei saa. Eks tänagem mu vanemaid.
Suurel vahetunnil istusin vanal lagunenud müüril ning jälgisin rahvast. Hoiatuseta imbus mu meeldivasse seltskonda Gregor paari sõbraga. Alguses ma neid ära ei saatnud, tahtsin Brady kohta teada. See oli isegi natuke naljakas, kuidas kõik selle nime peale näost ära vajusid ning otsustavalt mujale vaatasid. Sain teada, et Brady on koolis üsnagi keelatud teema ja mitte keegi ei räägi temast enam. No hästi siis.
Ja teate mis? See on väike kool, kõige rohkem on siin nelisada õpilast ja neil on populaaruse mõõtmiseks lihtsalt ebareaalselt keeruline süsteem. Ega kui sa keemiat ülikooli tasemel ei oska, siis sa aru ei saa ka. Noh, on neli rühma. A, B, C ja D. Viimases on igasugused sotsiaalsed hälvikud ja uued tulijad, kelle kohta ei teata veel midagi. Oii, minu sõbrakesed!
C-rühmas on nohikud ja kõik teised, kes leiavad, et kaheksatunnisest koolipäevast pole küllalt ning istuvad vabatahtlikult veel kaheksa tundi erinevates ringides. B-rühmas on sellised tavapärased ja normaalsed ning A-rühm on kuningate kuningas, koorekihi koorekiht- suursugune eliit.
Gregor seletas nii asjaliku näoga, mida kõike ma pean tegema, ütlema ja kandma, et mind D-rühmast ülendataks vähemalt Bsse. Ta oli nii entusiastlik, et paar minutit ma ei julenudki teda maa peale tuua. Kui aga teised ka kampa lõid, sai mul natuke kõrini.
Kas tõesti pole inimestel targemat teha, kui teisi rühmadesse lahterdada? Ja mitte tavapärastesse nohik-lahe-sportlane-paks rühmadesse, vaid koguni NIMELISTESSE? Viimati seostus mulle A-rühmaga Hannibal, B.A ja teised tolgused..
Ütlesin neile ajupesu läbi teinud noortele väga viisakalt.. ehk siis enda kohta viisakalt, et mind ei koti, mis positsioonil ma olen, sest kuu aja pärast on see paik lihtsalt halb mälestus ja ma ei p e a g i kellelegi siin meeldima. Et nende jahmunud olekut veelgi šokeerida, kuulutasin kõva häälega, et nüüdsest on mul oma Y-rühm, millega liituma on kõik oodatud. Kolm tundi oli lõpuni veel jäänud, aga mulle aitas.
Jõudsin koju, tahtsin süüa. Bingo! Külmik oli tühi. Alles hommikul oli seal päris kõike. Ja nüüd äkki siis tühi? Olgu, võtangi veidi alla. Toas avastasin aga väga ebameeldiva üllatuse. Üks mu kassettidest on kadunud. Nimelt see kõige esimene, kus ma pahutsen ja tuuritan. Keerasin terve toa pahupidi. Kõik mis ma leidsin, olid mingid vanad, hallitama läinud sokid. IU! Ma kipun arvama, et siin on mingi must auk, mis tähtsad asjad endasse imeb.
Veronika helistas, teatas, et teeb ületunde, vaadaku ma midagi külmkapist süüa. KUIDAS, kui seal midagi POLE? Noo tore, mulle ei meeldi vihmaga pimedas tänaval liikuda. Aga tühi kõht tegi oma töö.
Pärast toidupoe ründamist mõtlesin veel, et käin kiire tiiru Statoilis ja uurin ajakirju, et õhtuks tegevust leida. Viga number üks! Hiljem otsustasin tagasi tulla lühemat, aga pimedamat tänavat pidi. Viga number kaks!
Ma kuulsin küll selja taga samme, aga mõtlesin, et see õhtune uitaja nagu minagi. Ühtäkki oli mingi rõvedalt haisev suur mees mul kallal ning lükkas mu vastu seina. Oma räpased sõrmed surus ta mu suule ja sisistas alkoholist läbiimbunud hingeõhku mulle näkku paisates: „Kui üks karje tuleb, hakin ma su ribadeks.“ Polnud võimalustki seda teha, kui ta jäme käsi mind kägistas ja hingetoru kinni surus. Õhu kättesaamisegagi oli probleeme.
Alati, kui ma mingist sellisest juhtumist lugenud olen, mõtlen, et mina ei laseks elus endaga nii käituda. Ma karjuks, hakkaks vastu, küünistaks, lööks, hammustaks. . Aga ega ikka ei tee seda kõike küll. Hirm, mis kogu keha valdab, on nii võimas. See muudab kõik! Isegi kui ma tahtsin kätt tõsta või jalaga lüüa, mu keha ei kuulanud lihtsalt sõna. Kõik oli nagu unenäos, aegluubis- ja see pole asi, mida tahaks aeglaselt kogeda.
Mees surus end minu vastu ning tõmbas teise käega mu jakki seljast, kui äkki tuli kuskilt rusikas. Nurga tagant kargas välja tuttav kuju, kes nüüd teda ründavale mehele veel kord virutas ning lõpuks põlvega näkku lõi. Vägivald mulle ei meeldi, aga antud olukorras oli see nii tervitatav, kui vähegi võimalik. . . Tüüp liipas minema, omaette vandudes. Ohutus kauguses olles rögises ta „Küll ma teile veel kätte maksan!“ ning kadus siis pimedusse.
Ma seisin, toetades end vastu seina, üritasin hingamist normaalseks saada ja värisemist jätta. Pöörasin pead, et oma kangelast tänada, aga tema kõndis juba minema, vaatamata kordagi tagasi. Nagu see oleks tal igapäevane asi hädas olevaid neiukesi joodikutest potentsiaalsete vägistajate käest päästa.
„Hei, aitäh!“ karjusin talle järele. Midagi pomisest ta vastuseks, aga ma ei kuulnud. Tuttav oli ta igal juhul.
Tagasi jõudes oli Veronika kodus ja tegeles köögilaua taga oma tööasjadega. Või pani netti sekspartneri otsimiseks kuulutusi, mine sa tea.
„Kust sa nii hilja tuled? Juhtus midagi?“ päris ta suurte silmadega. Heitsin kiire pilgu esikupeeglisse. Njah, sassis juuksed, õla pealt katkine jakk ning õrnad sinakad jäljed kaelal ei olnud just kõige ilusam vaatepilt.
„Aa, ei midagi, komistasin pimedas mingi toru otsa ja lendasin pikali,“ jätsin talle vahejuhtumi mainimata, muidu oleks ma end järgmisel hommikul kusagilt kloostrist leidnud. Ma ei tea, kas ta nüüd jäi mu versiooni uskuma või mitte, kuid õlgu ta kehitas ning kinnitas pilgu uuesti arvutiekraanile. Ma arvan, et teda lihtsalt ei kottinud.
Avasin oma toa ukse ning nõjatusin uksepiida vastu. Viimase tunni raskus lajatas äkitselt õlgadele. Ma olin nii väsinud. Ning see hall, kõle ning kole tuba ei aidanud kohe üldse kaasa. Sain kaks sammu tuppa sisse astuda, kui mind tabas külm õhupahvak. Terve tuba oli lihtsalt jääs. Mis seda maja köetakse ka või? Tundub, et mitte. Võtsin puhtad riided ja käteräti, et kuuma duši alla minna ja lasta end oma uuel banaani-kookoselõhnalisel kehaõlil rahustada.
Ning noh, et lõpetada see ülimalt tore päev ikka vääriliselt, pean ma täna jälle diivanil magama. Avastasin nimelt pesust tulles ühe huvitava asja, miks see tuba nii külm on. Rõdu uks on lahti. Kuidas ma seda ka ei kangutanud või tagunud, see ei avanenud. Ning nüüd, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi, oli see lihtsalt pool-irvakil. Käisin rõdul ära. Päris lahedad korvtoolid olid seal. Tirisin ühe juba enda tuppa. Teist ei julgend puudutadagi. Sest kui üks oli koheva padjaga, siis teisel oli raudne istumisjälg sees. Kõrval suitsukonidega tuhatoos. Ning kui ma nüüd seda ette ei kujutanud, heljus seal endiselt õrn suitsuvine. Veronika see olla ei saanud, tema ei suitseta. Rõdu on kolmandal korrusel, nii et...jah. Ma ei teagi, mida arvata.
Äkki ma tahangi mõelda, et Brady kummitab või ta vaim on veel siin või mida iganes? Kuulen kõrvus häält, mis on nii väga mu vanaema oma moodi: „Sa ei tea ise ka mida sa tahad, kord tahad, et sind kummitataks, siis kardad seda..“ Noh, praegu tahaks ma lihtsalt oma koju.
Hakkasin homseks asju kokku panema ja voodit tegema. Tuli tagasi see tunne, et keegi jõllitab mind pingsalt. Jah, see võib olla mu vägagi elava fantaasia vili.. aga kardinaid pole ikka veel ning ma vannun, keegi OLI rõdul. Oli pime ning ma ei näinud, kes täpselt. Ja päris ma julgengi vaatama minna. Ühest mõrtsuk-vägistajaks täiesti piisab üheks õhtuks, aitäh. Mina hakkasin taaskord kartma. Oeh. Head aega suur ja lai voodi, tere tulemast kõva diivan.
Ahjaa. Mul tuli meelde, kus ma oma päästjat näinud olen. See oli see sama kutt, kelle ma Brady haualt minema hirmutasin. Okei, pusa järgi praegu arvasin. Huvitav.
Viis
No fakk. Kuulasin üle oma eelnevad salvestused. Andke andeks, aga mina enam siia rääkida ei julge. Mu hääl on värdjalik moonutus. Ma vist oleks pidanud tegema heliproovi, enne kui alustasin. Ei tea, kas ma päriselt kõlan ka nagu mingi inisev ahv? Nojah. Ärge vastake sellele.
Hommik kujunes kiireks. Super. Magasin sisse, torkasin ripsmeid värvides tušiga silma, juuksed ei hoidnud kohe üldse õigesti.. Kõik oli lihtsalt nii vale. Isegi see kool- mis mõttega ma pean end kella kaheksaks kohale vedama, kui ma ei pea koduseid töid tegema, ei pea konspekteerima ega arvestusi sooritama.. et käingi seal ainult ülbitsemas?
Tahtsin tegelikult „kogemata“ sisse magada, aga Veronika ärkas ka just samal ajal ja veendus, et ma ikka elus olen ja vähemalt tassi kohvi joon, enne kui mu ikka sinna hullumajja saatis. Kaks sammu uksest välja, vihma hakkas sadama. Bussikasse jõudes avastasin, et see oli viis minutit varem väljunud. Minu päev või mis?
Arvasin siis, et vähemalt ebaõnnestumised on läbi, kui palju jama ühele tüdrukule ühel päeval ikka kaela visatakse, eks? Noh, poleks pidanud nii mõtlema. Kõndisin rahulikult kooli poole, kiiret ju pole, kui tund hakkab umbes kahekümne viie sekundi pärast. Tegelesin oma asjadega, nagu mõtlemine, kuidas kõige efektsem viis klassi sisse astuda oleks, kui lambist keegi sisse rammib. Mingi ajuhiiglane lihtsalt jooksis mulle otsa. Mitte, et ma käpuli oleks lennanud, aga noh, lendasin. Oli valus ka.
Niipalju härrasmehelikkust kutis siiski oli, et ta mu püsti aitas. A-rühma eliidihunnik, Mikael. Kuidas ta küll mind üldse puutuda julges? Kuna ma kukkusin muru peale, polnud tagajärjed nii hullud kui Mikaelil, kelle valged Lacoste'd olid juba üsna poripruunid. Ning olgem ausad- kutt oli päris nunnu ka. Muiates küsis ta, kas see olen mina, kes eile kooliõues karjus, kuidas oma rühmad teeb. Pidasin targemaks sellele mitte vastata ning juhtisin vestluse väga edukalt mujale.
„Kooli ongi vaja värsket verd, kes süsteemi muudaks, su oma rühm tundub selline asi olevat.“
„No ma tõsiselt kahtlen, kas teie hullumajja on vaja veel ühte grupeeringut, see ajaks asja hoopis segaseks ja sa võid end järsku üldse C-de hulgast leida,“ pööritasin silmi, kuid hoidsin oma tooni sõbraliku. „Jah, ja see oleks juba mõeldamatu häving,“ läks ta mu norimisega kaasa. Lahe, leidsin esimese normaalse inimese.
Kooli poole edasi kõndisime koos. Tundus võimatuna jõuda teisekski tunniks kooli, sest tüüp tegi iga kahe kuradi sekundi tagant suitsupausi ja palus end oodata. Ning kas ma olen mingi jobu, et jätan kena kuti ilma oma võluvast seltskonnast? Kui te vastasite „jah“, siis ma kurvastan teid ja ütlen, et asi pole sugugi nii hull.
Kohale me igatahes jõudsime, esimese tunni lõpuks. Kõik valgusid just klassidest välja ning jäid seisma. Mikael pilgutas silma ja muigas kavalalt, kui kõik, eesotsas Gregoriga mu ümber sebisid ja õlale patsutasid, et „Oo, tubli tüdruk, sa hakkasid suhtlema, sa oled nüüd vist A-rühmas.“ Et nagu.. AHH??
Mikael haaras mu küünarnukist ning juhtis meid sellest kanakarjast eemale. „Ära selle rühmaasja pärast põe, keegi ei mõtlekski sind millekski sundida, sa oled selleks liiga iseseisev. See ei mahu neile lihtsalt pähe, et keegi ei tahagi nende normide järgi lahe olla,“ lausus ta tasakesi, patsutas õlale ning jättis mu siis üksi.
Noh, nüüd algas teine tund ning ma istun poistevetsus. Tüdrukute omas olid mingid tsikid endale kuuendat nägu pähe tegemas. Diktofon ja kassetid on mul nüüd kogu aeg kaasas, et mõni jälle saladuslikul kombel kaduma ei läheks.
Õõh, ma vihkan seda kooli. Seda süsteemi, seda elu siin. Vihkan, vihkan, vihkan. Aga vot, koolimaja treppi ma armastan, sest seda mööda alla tormates õnnestus mul nii armsalt oma kuus sõrmeluud murda. AI!
Nonii, olen tagasi korteris. Soovin, et poleks kunagi siia tagasi jõudnud. Istun vetsus. Jälle. Hakkab vaikselt juba harjumuseks saama. Oma tuppa ma tagasi ei lähe...hm, kuidas oleks MITTE KUNAGI? Koolist viskas pärast kolmandat tundi üle, sest klassi eliit-blond Leana otsustas, et mul on uut parimat sõpra vaja. Ma kahtlustasin alguses, et tegu oli kättemaksuga, kuna ta parim sõbranna on kuulus Kakaopluusil-Tia, kuid ilmselgelt pole nad nii targad, et mingi sellise asja peale tulla.
Leana aga hõivas mu kõrvalkoha ja rääkis terve kuradima tunni puudritest. Olge nüüd, ma isegi ei kasuta seda, sest põhimõtteliselt ei viitsi ma sellega hommikuti jamada ning see rikub koledasti näonahka. Äkki tuli tsikk avastusele, et vot just selle ja selle kuulsuse meik, soeng ning riided sobiks mulle nii „Imenunnult“. Kui ma kunagi hakkan tõepoolest kedagi järgi ahvima, kaotan oma isiksuse ja mu elumõtteks saab uue ripsmeka müügile tulek, siis teil on vabad käed mind maha lasta. Niisiis tulin tulema. Gregoriga koos, sest tal polnud ka erilist viitsimist koolis olla. Miskipärast kaob ta pea alati pärast kolmandat tundi ära.
Okei, jõudsin siis lõpuks koju. Tee peal tervitasid mind sada ja üks porilompi, nii et mul tekkis lausa vastupandamatu kihk neisse sisse astuda. Tänu taevale see ka õnnestus. Niipea, kui ukse lukust lahti sain ja ketsid nurka viskasin, ohkasin kergendatult. Ma ei tea, kaua ma kõike enam talun. Seisin porist tilkuvana lumivalges esikus- milline loll üleüldse värvib ESIKU valgeks? Sulgesin silmad, tahtes aeglaselt kümneni lugeda. Jõudsin neljani, kui kuulsin köögist kolinat. Veronts see olla ei saanud, sest tema on tööl. Hiilisin kööki, jõudsin selle ukseavani ja nägin mingit kutti külmkapi sügavustesse kadumas. Ma vist ahhetasin valjusti. Ah, keda ma petan, ma karjatasin lausa. Mu karje oli auhinda väärt!
Igal juhul ma ehmatasin teda, tüüp lõi oma pea ära ning pöördus mulle otsa vaatama. Selsamal hetkel kadus pind mu jalge alt ning kõhtu lõi õõnes tunne. Mu pea oli tühi, seal polnud mitte ühtki mõtet. Ma vaatasin otsa poisile, keda ma olin nii mitmeid kordi piltidelt silmitsenud, kelle silmi ma imetlesin..kelle voodis ma magasin (kui ma parsjagu muidugi diivanil ei maganud).
Kutt vaatas mind hetke ning sõnas kuivalt: „Ma ei arvestanud, et sa nii vara tuled.“
„Brady?“ sosistasin ma, uskumata, mida ma näen ja kas see kõik ka reaalne on.
„Ei,“ vastas tema sama vaikselt, kui minu sosin, „Tristan, tema kaksikvend.“
Kuus
Olgu, kuhu ma eelmine kord jäin? Ahjaa, Tristan.. ooeh, Tristan. Need silmad.. just siis, kui ma olin peaaegu loobunud mõttest, et Brady kummitab ja ma ei näe kunagi päris elus neid imeilusaid silmi- siis seal ta on. Aga kui nad olid ka iseloomult sarnased, siis poleks ma tahtnud neist kumbagi tunda. Võib-olla on asi selles, et ma idealiseerisin teda kõvasti üle, Bradyt siis. Väga minulik oleks. Olin näinud teda ju ainult piltide pealt ja eeldanud, et ideaalse välimusega kutil on ka kõik muu super.
JA KURADI VERONIKA! No kohe ei võinud kas või mainida, et „Oo, sorts, mul ÜKS poeg veel!“ Mina paanitsen omaette kummituste pärast ja arvan, et olen hulluks läinud. Persse.
Noojah, oma ehmatusest ülesaamiseks tol ilusal lõunal kulus täpselt nii kaua, kui võttis Tristanil aega hunniku kuumade võileibade tegemiseks. Ma pidin vist päris idioodi mulje jätma, kui seisin seal ukseavas ja lihtsalt vahtisin teda ammuli sui.
Mingi aeg käis peast läbi mõte, et ma tõesti kujutan seda endale ette, niisiis ei suutnud ma poisilt pilku keerata- juhuks, kui ta tõepoolest uduvinena ära kaob. Jätsin meelde kõik pisiasjad- sassis juuksed, nagu ta oleks äsja voodist tõusnud, kulunud aga hästi istuvad tumedad vanad teksad ja luitunud t-särk, mis liibus täpselt õigete kohtade peal. Ehk kõhulihaste, kui keegi aru ei saanud.
Kui võikud valmis said, asutas end minekule. Köögi uksel seisime kohakuti. Vaatasin üles, talle otsa. Raisk, ta oli nii pikk. Ja nii ilus. Lõpuks ta pöördus ja ütles vaikselt, et ma võin temaga kaasa tulla. Ega ma päris loll ka pole, otseloomulikult järgnesin talle.
Hakkasin Nähtamatu Toa suunas minema, kui Tristan turtsatas põlglikult ja sammus OTSE minu tuppa. Mõtlesin, et mida kuradit tal sinna asja on, aga noh, eks ma võin ju kaasa ka mängida.
Läksime läbi toa, rõdu ukse juurde, ta ootas, kuni ka mina välja jõudsin, keeras seejärel enda ukse lahti ja pärast minu sisenemist tema tuppa, keeras selle jälle lukku. JESS, ma olin jõudnud Nähtamatusse Tuppa.
Kuna ma siiski olen ju mina, ei suutnud ma selle üle õnnelik olla ja ärritusin: „Miks sa oma ukse kaudu ei käi, nahhui sa minu toast otsid?“ Isegi see idee, et ta viibib mu asjade keskel, ei meeldinud mulle enam.
Selle peale lausus ta tungivalt: „Seda ust ei ava keegi. SELGE?“ Issand issand, nagu ma oleks sealsamas avaldanud soovi ukse kallale karata ja seda lahti kangutada.
„Võta istet,“ noogutas ta tasa. Okei, oleks siis kusagil istet võtta. Toolid olid puruks pekstud, voodi peal oli tema ja kapi peale väga ei roni. Kogu tuba oli mustaks värvitud, mööbel samamoodi. Riided vedelesid igal pool, tossud-plaadid-ajakirjad-õpikud.. loendamatud asjad kõik laiali. Kuigi ma pole ise ka just kõige suurem korra-armastaja, aga isegi mulle oli see juba liig.
Tristan pühendas kogu tähelepanu võileibadele, tegemata minust väljagi. Mulle see iseenesest sobis, sain tema toas rahulikult ringi uudistada, vahel märkamatult lastes pilgul üle tema libiseda. Need laiad õlad, terav lõuajoon, esileulatuvad põsesarnad tihedad ripsmed...
Oot, kus me jäimegi? Ahjaa, märkasin voodi kõrval olevalt kapilt ohohohoo- oma diktofonikasseti. Ma lihtsalt jõllitasin seda. Tema käis mu toas seda varastamas, tema võttis Brady päeviku, tema käib rõdul suitsetamas ja mind jälgimas. Okei, viimane on küll päris egolt öeldud, aga.. Misasja nagu?
Ja ega ta ei üritanudki midagi ümber lükata. Teda LIHTSALT huvitas, mida ma kogu aeg seal toas pobisen. Õnneks on seinad nii paksud, et jutt läbi ei kosta. Vahet eriti ju pole ka samas, kui ta nagunii kasseti ära varastab. Brady päeviku kohta kostis ta: „Ahjaa.. ma käisin otsisin su kotist päevikut või midagi, et tunniplaani teada saada. Siis oskan su tulekute-minekutega arvestada. Märkmik juhtus seal samas olema.
Sorri, mees, aga väga vale vastus. Ma ei mäleta täpseid sõnu, mida ma talle vihahoos veel ütlesin, aga enam-vähem oli jutu point selles, et temal ei ole mitte mingisugust õigust minu isiklikes asjades sorida (et päevik oli Brady oma, selle jätsin targu mainimata), et tal on oma uks, mida võib kasutada, et mina teda oma toas enam näha ei taha..
Ja tegelikult polnud ma pooltki nii vihane, aga eelnenud koolipäev tegi oma töö. Lõpuks karjusin ma talle, et aasta on möödas, saagu juba üle. Et ta peab oma eluga edasi minema ja elama hakkama, mitte end siin toas peitma ja maailma vihkama.
Jäin vait. Sain ise ka aru, et olin üle selle nähtamatu piiri astunud. Aga tunnistama ma talle seda ei hakkaks. Seisin trotslikult huult närides ta ees nagu väike laps, kes on pahanduselt tabatud. Palju ei puudunud, kui ma oleks ahastuses öelnud: „Mina ei teinud!“
„Kaota ise pool enda hingest, pool iseendast. Ma tahaks näha, mis nägu sina oled.“ Need vaikselt öeldud sõnad panid mu piinlikkust tundma, mis on üleüldse teine kord mu elus. Vabandasin viisakalt, et võisin haiget teha, aga oma sõnu tagasi ma ei võtnud.
Veidi aega vaikust ja küsisin siis: „Mis sa käid tihti mu akna taga vahtimas või?“
„Vahel, õhtuti või öösiti, kui ma vaatan, kas sa magad, et saaks sööma minna.“
JAA, ja ma päris üldse ei käi toas aluspesu väel ringi, kui uusi riideid otsin. Ta vist sai aru, kuhu ma oma jutuga sihin, sest ta vabandas ja ütles, et jõllitama pole veel jäänud. (Veel??) Kas ma tõesti kujutasin ette, või ta tõesti punastas? Hämming.
Ning ta hääl. See on nii kuradi vaikne, et ma pean enne neli korda üle mõtlema, mida ta ütles ja kas ta üldse midagi ütles või oli see lihtsalt tuulepuhang. Tundub, nagu poleks ta häälepaelu aastaid kasutanud, vahel kaob see üldse ära, olles vaid sosin.. jah, häälemurre on selle nimi, ma tean. Tegelikult see on loogiline ka, kui ta kogu aeg üksi seal toas peitust mängib ning kellegagi ei suhtle.
Okei, olen ebaõiglane, nii see päris pole. Koolis ta oma jutu järgi vahel käib ja rõdul oleva tuletõrjeredeli kaudu turnib öösiti välja, et sõprade seltskonda nautida. Kuulasin ta vaikset juttu ja lasin silmadega edasi-tagasi üle toa. Märkasin tuttavat pusa. „Kas sina olid tookord Brady haual? Ja mind päästmas?“ Vaikne pobin, mida ma võtsin kui nõusolekut.
Ja siis.. pöördusin ümber, et talle aitäh öelda, noh, elupäästmise eest ja nii. Vaikselt oli ta mu selja taha tulnud ja võttis mul ümbert kinni.. ja lihtsalt suudles mind. Mõtlesin, et lähen vooluga kaasa, ei hakanud vastu ja nii. Eriti, kuna kutt oskas päris hästi suudelda. Tema haardes oli mõnusalt kindel ja soe olla ning ta lõhnas niii hästi.
Tundsin, kuidas ta käed libisevad mu püksirihma suunas, hakates seda lahti tegema. Ookei, mulle aitas. Lükkasin ta eemale. Ta tõmbas mu uuesti enda kaissu ja sosistas õelusenoodiga: „Kujuta lihtsalt ette, et ma olen Brady.“
Selge, rabelesin end lahti ja vahtisin teda vihaselt. Ma ei saa aru, miks ta nii jobult käitus. Tristan vaatas mulle kibeda muigega otsa ja sõnas: „Seda sa ju tahad, et ma Brady oleks.. selleks sa ju üleüldse siia tuppa tulid.“ No kurat, tulin, miks ma tulin, tema hooraks ikka ei tulnud.
Tõmbasin hooga rõdu-ust. Raisk, õigus, lukus. Keerasin selle lahti ja tormasin ust paugutades välja. Poole silmaga nägin, kuidas Veronika oli just autost välja tulnud ja soolasambana seisma jäi, kui mind Tristani toas väljumas nägi. Läksin enda tuppa, tõmbasin voodilt veripunase lina, tõin köögist haamri ning naelad ja lõin lina kardinaks ette. Igal naelapeal nägin Tristani ülbet muiet ning vihaselt tampisin naelu. Ka siis, kui neist polnud enam midagi järele jäänud, mida tampida. MA EI OLE TALLE PÕHJUST ANDNUD ENDAST NII ARVATA“
Ah, arvaku, mida tahab. Ma isegi mitte ei vaeva oma pead enam temasugusega. Persse.
Seitse
Kell on kuradi pool neli öösel. Ja ma jälle ei maga. Õnneks pole tegu seekord vaimudega. Põhjuseks on loomulikult Tristan. Mida ma ei annaks, et ma teda tundma ei peaks. Nüüd ma pean ootama oma diktofonisissekannetega, kuni teda pole kodus. Mulle ei meeldi eriti see mõte, et ta kuulab pealt, mida ma temast räägin.
Nüüd ma juba saan aru ta sammude kõlast, mis tujus ta on. Närviline, vihane, mõtlik.. Sageli me lihtsalt mõlemad istume oma voodites (ma vähemalt arvan, et tema istub seal ka voodis- ja ei, ma ei taha teada, m i l l e g a täpselt ta seal tegeleb), oleme hästi vaikselt ja kuulatame. Kuulame, kumb meist alla annab ja millegi lärmakaga tegelema hakkab, kumb meist enne selle vaikuse lõhub.
Pärast tema väga hea arvamuse teada saamist minust, otsustasin hakata eemale hoidma. Mul pole vaja, et mingi võõras kutt tuleb mulle ütlema, kui libu ma olen. Mitte, et mind tema arvamus kotiks.
Noh, üleeilne päev läiks täitsa õnneks, tema ignoreerimise suhtes. Vähemalt päeva kaks esimest sekundit. Tore. Istusin löögis, nautisin suurest kruusist oma lemmikkohvi, mis oli nii perfektne. Ma pole elus nii head kohvi masinaga saanud. Siis suvatseb meie kõigi lemmik Tristan nii kuradi vaikselt uksele ilmuda. Imetasakesti ütles ta: „Anna andeks..“ Mingee, kus ma ehmatasin. Tass lendas, kohvi lendas, MINA lendasin. Toolilt maha muidugi. Ausõna, selle kuti elueesmärk on mulle vist enneaegne südamerabandus tekitada.
Olgem ausad, oli armas, et ta vabandust palus, aga nüüd peab ta vabandama mu kohvi rikkumise pärast. Ja et ennetada teie spekulatsioone- ei, Tristan ei meeldi mulle. Ma ei armu temasse, me ei abiellu ega saa kolme last, aitäh. Kui nüüd päris aus olla, siis füüsiline tõmme on olemas. Kohe päris tugevalt, sest ta on nii kuum! Ja noh, see tema suudlus. Jeah. . .
Aga muu.. kui jätta välja ta välimus ning silmad, mis põhimõtteliselt on üks ja sama asi, siis ülejäänut ma vihkan ta juures. Ta iseloom ajab mu närvi ja juba siis, kui ta suu avab, et midagi öelda, tunnen ma, kuidas vihalaine tõuseb, sest mind väga ei huvita, mis tal öelda on. Midagi head see nagunii olla ei saa.
Ja tegelikult on üks põhjus veel. Kui ta ütles, et ma tahaks, et tema asemel oleks olnud Brady.. ta ei pannud väga mööda. Ma oleks tahtnud teada, kas Brady oleks samamoodi käitunud nagu viimane tõbras... Aga noh, me ei saa seda kunagi teada.
Nautisin hommikusööki temast kauem ning suur oli mu üllatus, kui leidsin ta enda toast, voodilt istumas.
„Ma vist tegin sulle selgeks, et ma ei taha sind oma toas näha?“ küsisin ükskõikselt, keerasin talle selja, hakates suvalist riiulit korrastama, et ei peaks teda nägema.
„Anna andeks“, sõnas ta veelkord, mille peale ma pöördusin, et talle otsa vaadata: „Sa juba ütlesid seda. Vabandus vastu võetud.“
„Mul lihtsalt.. oli alati tunne, et Brady on must igas asjas parem. Kuigi me olime kaksikud, meeldis tema teistele kaugelt rohkem, kui mina. Ja kui ma kuulsin sind ainult temast jutustamas. . Ma vist tahtsin korraks tunda, mis tunne oleks olla tema, tema asemel.“
Ma ei osanud midagi öelda. Kuidas reageerida üldse sellisele avaldusele? Tristan viipas käega, et ma tema kõrvale istuks, jälgides mind üksisilmi. See ei meeldinud mulle. Mitte kutse- see meeldis väga. Aga see, et ta mind vaatas.
„Pööra pea kõrvale,“ ütlesin vaikselt, pilku maha lüües. Ta kortsutas kulmu, saamata aru, mida ma mõtlen. Juba teist korda pani ta mind piinlikkust tundma.
„Palun, pööra pea kõrvale,“ kordasin oma palvet.
Lõpuks, aeglaselt keeras ta pea seina poole ning nii kiiresti kui ma sain, läksin korvtooli juurde ja võtsin istet, kerides jalad kiirelt enda alla.
„Ma ei suuda seda uskuda,“ raputas ta pead, „kogu see ülbus ja enesekindel hoiak on lihtsalt näitemäng? Et tegelikult sa häbened end? Ei suuda isegi kaht meetrit nii kõndida, kui keegi sind jälgib?“ Tristan tõusis ning turtsatades läks ta rõdu kaudu tagasi oma tuppa, teadmata, kui haiget ta sõnad mulle tegid. Korraks, ainult korraks olin ma arvanud, et temas tõepooles on midagi, midagi head. Tuleb vist välja, et ma eksisin.
Kaheksa
Jälle üks kassett täis. Pean tunnistama, et ma pole siin just päris aus olnud teiega. Pole endagagi vist aus olnud. Raske on tunnistada ja omaks võtta midagi, mis elu nii rängalt muudab. Aga alustagem siis otsast. Kogu see depressioon ja masekas, mis mul kogu aeg peal on? Selle kõik saab võtta kokku ühe sõnaga: avarii.
Umbes aasta tagasi oli mul omast arust väga super poiss-sõber, mu hinded olid korras, ema-isaga suhted head ja maailma parimad sõbrad. Vahepeal mõned peod ka ning elu oli ilus. Ühelt peolt kõik alguse saigi. Ma ei pidanud sinna minema, sest olin vanaemal külas. Jõudsin oodatust varem tagasi ja kuna teha polnud midagi, mõtlesin oma nägu sinna ka näidata.
Päris suur üllatus ootas mind juba uksel, kui esimeste inimestena vaatasid mulle vastu mu kutt ning parim sõber. Poolpaljalt diivanil amelemas. See kutt, kes oli tuhandeid kordi kinnitanud, kui palju ta mind armastab ja et ei petaks mind kunagi. Seesama, kes teadis kõiki mu suuri ja väikseid saladusi ning unistusi. Seesama, kellega plaanisime koos ülikooligi minna.. Kõik mälestused, naeratused ja plaanid lendasid sel samal hetkel kildudeks.
Ja mu parim sõber? Praegugi ei suuda ma leida sõnu, kui pettunud ma siis olin. Kui haiget see tegi. Pärast piinarikast vaikust, mis tekkist samal ajal, kui mina sisse astusin, keerasin otsa ümber ning astusin minema. Mul oli ükskõik, mis suunas. Peaasi, et neist võimalikult kaugele.
Mõnisada meetrit eemal vajusin põlvili märja rohu sisse. Ja lihtsalt nutsin. Kuni enam ei tulnud pisaraid, kuni enam ei jaksanud hingata. Ning valu ei muutunud mitte natukenegi vähemaks. Ma tundsin, nagu terve mu sisikond vingerdaks, kuidas kõik tõmbub mu sees kokku, jättes ruumi vaid valule ja pildile, mis mulle avanes. Iga kord, kui silmad sulgesin, nägin neid ja nagu lainena tuli uus nutuhoog. Ja nii reaalne, füüsiline valu.
Ma ei tea, kaua ma seal olnud olin, kui kuulsin autot liginemas. Ajasin end püsti ja üritasin veel rohkem tee äärde tõmbuda. Tulijaks oli Markel, mu armas ja hea poiss, kes polnud enam üldse mitte minu. Ta üritas end välja vabandada, kuid mida rohkem ma tagasi mõtlesin, seda enam tulid meelde tol ajal tähtsusetuks jäänud pisiasjad, nagu tema ja Natali omavahel vahetatud pilgud, „juhuslikud“ riivamised, salajased ja kõiketeadvad naeratused..
Küsisin, kaua see kõik kestnud on ning sain vastuseks kolm kuud. Mina olin temaga koos olnud vaevu kaheksa.. Kolm kuud naersid nad selja taga minu üle. Kolm kuud mängisid nad mingit värdjat mängu. Kolm kuradi kuud lasksin end niimoodi ära kasutada, taipamata mitte midagi. Pöörasin talle selja ning hakkasin kodu poole astuma. Vanemad magasid juba- isegi olid nõustunud mind ära viskama ning paar kilomeetrit võin jala ka käia.
„Palun, las ma viin su vähemalt koju,“ haaras Markel mu käest. Rabasin end lahti ja sisistasin: „Ära puuduta mind mitte kunagi enam. Ma pigem kõnnin jala, kui olen sinu läheduses.“ Üritasin seda võimalikult ükskõikselt ja õelalt öelda, aga olgem ausad- kõik oli alles liiga värske ning pettumusega kuulsin valu oma hääles. Murdumist.
Kuna saatus pole mind kunagi soosinud, hakkas vihma sadama. Umbes viiskümmend meetrit sõitis Karel autoga minu käimiskiirusel mu kõrval, kuni ma alla andsin. Auto soojus oli liiga ahvatlev. Ja kui ma nagunii omadega põhjas olin, oli suva, kas ma veedan temaga veel kaks minutit koos või ei.
Liiga suur kiirus, hulljulgelt võetud kurv ning pohhuistlik sõidustiil pani mind mõtlema millelegi, mille ma oleks pidanud enne autosse istumist kindlaks tegema.
„Markel, sa oled joonud?“ karjatasin hetkel, kui auto teelt välja sõitis. Pimedus, vihm ning valu. Muud ma sellest õhtust rohkem ei mäleta. Ärkasin haiglas.
Ellu jäime me mõlemad. Temal paar roidemurde ja käsi paigast, mul... minu jaoks lõppes õnnetus tundetu parema labajalaga. Mis tähendab, et kui keegi juhuslikult midagi superhead välja ei mõtle, jään ma elu lõpuni lonkama. Saate nüüd aru, miks selle blondi tsiki ütluse peale vihaseks sain? Või miks Tristani ütlus mulle haiget tegi?
Kuhu iganes ma nüüd ka ei vaataks, kõigil on silmis haletsev pilk. Või üleolev. Igale poole, kuhu ma ka ei läheks, ma t e a n, et mind vaadatakse alati, kui lonkurit. Kui muidu ringi liikuda on natuke ebamugav, siis kõndimine ühe inimese ees, kes mind üksisilmi vaatab.. muudab mu kõnnaku veel ebakindlamaks. Muidugi, sellele aitas suuresti kaasa ka Markel. Nimelt pärast õnnetust tundis ta end süüdlasena ja üritasime asja parandada, naiivne loll, nagu ma olen. Lõpuks ütles ta välja tõe, et ei taha end minuga koos näidata, sest ma olen ebard ning siis hakkavad kõik teda ka jõllitama. Ilusat teed tal minna.
Ja siis tuleb see loll Tristan. Kust võtab tema, kõigi inimeste seast just TEMA, õiguse mind kritiseerida? Minu üle kohut mõista?
-Sina tegid ju samamoodi..
Sellessuhtes, et mul on praegu privaatne vestlus iseendaga käsil, nii et mine ära.
-Anna andeks, et ma nii ütlesin. Aga nagu sinagi, ei võta ka mina oma sõnu tagasi. Ja... mul on kahju. Selle avarii ning Markeli pärast..
Türa, mis sul viga on, et sa salaja teiste eravestlusi pealt kuulad? See on isiklik asi.
-Nagu Brady päevik vä?
See.. on täiesti teine asi, sest see oli minu toas.
-Jajah, mida iganes. Igastahes sorri ja.. mina ei vaadanud sind kordagi kui lonkurit. Lihtsalt, et sa teaks.
Kuidas see oligi? Aa, „jajah, mida iganes“. Mul pole su haletsust vaja.
-Saa üle, ma ei haletse sind. Ma ei saa aint aru, miks sa nii palju põed sellepärast?
Oo, ma ei tea, äkki seetõttu, et ma ei salli seda, kui inimesed arvavad, et ma olen sant ja vigane?
-Ole normaalne. Keegi ei arva seda. Sa ise arvad, et kõik arvavad seda.
Mine ära.
-Ah, kuule..
Mine kohe ära, enne kui ma selle telliskiviga mõrva korda saadan.
-Võimatu. Sa oled võimatu.
Kuulsite? Kutt LIHTSALT kuulab mu juttu pealt ja marsib siis sisse, et kaasa rääkida. Ma arvan, et tegelikult ta tahtis ka oma häält natuke jäädvustada. Mida ma peale hakkan? Ma olen vangistatud Õuduste Linna, kus kõik noored on mingid psühhid ja mu kõrvaltoas elab stalkerist kutt, kellel on mingid isiksusehäired. Ei tea, kas Veronika saaks aru, kui ma ära läheks?
Kolasin enne korteris ka veits ringi. Paar tähelepanuväärset märkust. Esiteks on kõik elutoas olevad pildihunnikud ainult Bradyst. Aa, et kuidas ma tean? Sest Tristanil on vasaku põse peal sünnimärk. Pildipoiss on sünnimärgitu ja lisaks labretiga. Ja teiseks. Ma olen kõik kuradi albumid läbi otsinud, mida oli umbes kolmsada. Mitte ühtegi pilti Tristanist. Või temast koos Bradyga. Huvitav, mis värk sellega on?
Veronts pole minuga sõnagi rääkinud, pärast seda, kui mind rõdul nägi. Ahaa, ühe lause ütles: „Nüüd sa siis tead.“ No EI TEA ju. Mitte midagi. Keegi ei vaevu mulle seletamagi, nagu ma oleks kaheaastane, kes millestki aru ei saa.
Üheksa
Miks ma küll arvasin, et see kõik on hea idee? Keegi võiks ometi mult selle telefoni ära võtta, et ma unise peaga lollusi ei teeks. Ühel õhtul otsustas igatahes Timo helistada ning külla tulla. Ta on mu.. nojah, kuidas nüüd öelda? Parim sõber, vanem vend ja nõuandja ühes isikus. Õigemini on ta ka mu kasuvend. Kunagi ammu said ta vanemad, kes olid minu omade väga head sõbrad, autoõnnetuses surma. Timo ainsad lähisugulased elasid Iirimaal ning neil polnud ei aega ega raha kasvatada veel üht last. Niisiis said mu vanemad kuidagi tutvuste kaudu ta hooldusõiguse.
Kuna ma aga ausõna arvasin, et ema-isa teevad siia küüditamisega nalja, ei jõudnud ma pea kellegagi ühendust võtta või hüvasti jätta. Väike teade Veronika aadressiga ja paar selgitavat lauset.
Olin üleväsinud ning arvasin, et oleks päris hea näha tuttavat ning oma nägu kõige selle jama keskel, niisiis andsin Timole vabad käed siia tulla. Tegelikult mõtlesin ma, et ta teeb ka nalja- peaks hakkama inimesi tõsisemalt võtma vist. Aga no, kes kurat on nii loll, et sõidab kõigest kahe tunni pärast Eesti teise otsa? Ilmselgelt on ka selliseid inimesi olemas.
Ohates vedasin end pessu, et natukenegi esinduslikumat välimust saavutada. Tulin siis aluspesu väel oma tuppa tagasi, nagu ma harjunud olen. Jah, selle konkreetse harjumuse pean kiirelt võõrutama. Sest ette hoiatamata või isegi korraks koputamata astus Tristan sisse ning jäi vaatama.
Ning konkreetselt vaatas. Mitte ühtki katset pilku maha lüüa või vabandust paluda või ära minna. Esimest korda elus olin tänulik rasketele ja väsitavatele tundidele jõusaalis ning taastusravis, mis ajasid mu keha ilusasti vormi. Vähemalt seda ei pidanud ma häbenema.
Lõpuks viskas üle. Ristasin rinnal käed ja kissitasin tema poole silmi. „Võin ju pildi ka teha, saad natuke mugavamates oludes edasi jõllitada. Nagu näiteks..hmmm, ma ei teagi.. oma toas?“ Sõnatult andis ta mulle võtme, kõhkles hetke, nagu tahaks midagi öelda, aga läks siis minema.
Minu kalkulatsioonide kohaselt peaks see olema rõdu võti. Ohhoo, peaksin nüüd meelitatud olema, et ma olen teisele tasemele jõudnud? Natuke veel ja ehk hakkab ta ka oma toaust kasutama.
Korraks pistis ta pea uuesti tuppa- mina seisin sama targalt ja poolalasti, võti käes, keset tuba. Kulmu kergitades ütles ta, et ma ust öösiti lukku ei paneks, sest muidu ei saa ta sööma. Haa, kas ma tõesti avastasin just ühe kättemaksuplaani? Hah, söögu siis normaalsel ajal, nagu normaalsed inimesed seda teevad. Mõnuga – ja te ei kujuta ette, kui mõnus irve mul veel ees oli- keerasin ukse lukku ja... jätsin siis võtme mingil lollil põhjusel kapi peale. Panin end lõpuks riidesse, haarasin kaasa vaid jaki ning läksin siis Timoga kokku saama.
Pean tunnistama, et kuigi ma alguses kõhklesin, kas ma tahan teda siia oma masendavasse maailma...Siis vaatepilt, nähes teda oma musta audi najal nõjatumas, seljas mu lemmik vesihall pusa, mis kuidagimoodi ta rohelised silmad eriti erksaks tegi, tekitas ütlemata sooja ja koduse tunde.
Üle pika aja tundsin, kuidas naeratus näole tikub. Mitte sarkastiline või õel, vaid tavaline, rõõmus naeratus. Kohati tuli sinna muidugi õel varjund, kui mitmed mööduvad tüdrukud talle hindavaid ja heakskiitvaid varjatud pilke viskasid. Ja siis nägid mind tema juurde sammumas ning kallistamas. Üks null, mõrrad.
Ma polnud pikka aega Timoga nii avatult rääkinud. Pärast õnnetust tõmbusin ma üha enam ja enam endasse. Tema käis kaugemal ülikoolis, koju sattus vaid teatud nädalalõppudel ning ka siis jagas oma aega minu ning oma tüdruku vahel.
Jutustasin talle kõik ümber, jätsin vahele vaid Tristani ning Brady osa, sest ma tundsin, et tahan midagi ainult enda saladuseks. Üks osa minust ei uskunud ikka veel, et kogu olukord on reaalne ja need kaksikud ka tegelikult olemas on. Ja muidugi ei viitsinud ma meie aega oma vihapursetele raisata.
Käisime jalutamas ning istusime päris pikalt kohalikus kohvikus, temal kange kohv, minul latté ees. Siis mulle äkki koitis. Midagi pidi juhtunud olema. Kuigi Timo on ülilahe, ei tuleks ta eales nii kaugele lihtsalt juttu ajama.
Küsisin, kas ta tahab midagi mulle rääkida või kas on mingi tõsisem teema, mida me arutama peaks. Ma lootsin kogu hingest, et ta naeratab mulle oma armsat naeratust ja ütleb, et tahtis lihtsalt mind näha. Nii isekas, kui see ka poleks, ei tahtnud ma veel üht muret või jama enda kaela võtta. Tahtsin kõigepealt oma elu järje peale saada.
Timo vahtis üksisilmi oma tassi ja mängis suhkrupakikesega. Siis hingas ta sügavalt välja ning lükkas tumedad juuksed silme eest. „Ma sain Inglismaal töö.“
„Ja see on hästi halb, sellepärast, et..?“ ei saanud ma aru. Kutt on nii palju vaeva näinud, et jõuda sinna, kuhu ta on. Esimesel ülikooliaastal asutas ta oma õpilasfirma, mis hakkas pea kohe kasumit teenima, tal on geniaalne aju, mis suudab luua lahedaid kavandeid igasugusteks reklaamideks. Mõned tema loodud jooksevad isegi eesti kanalitel.
„Kuule, ole nüüd. Kuidas ma saan su siia üksi jätta, kui sinuga kõik veel korras pole?“ selgitas ta kannatlikult, nagu väiksele lapsele. Pidin teda pool tundi veenma, et minu eest hoolitsemise komiteesse kuuluvad peale vanemate ka absoluutselt kõik sugulased, professionaalne psühholoogide-taastusravi arstide ja sõprade hord.
Uskuma ta mind ei jäänud, sest ta ütles, et annab tööle eitava vastuse. No ei, seda nüüd küll ei juhtu. Mis ta tahab, et mul oleks veel üks asi kaelas, mille pärast süüd tunda? Mismoodi peaks ma talle edasipidi normaalselt otsa vaatama, kui ma tean, et ta loobus oma unistusest ja suurepärasest võimalusest, sest mingi teismeline tsikk ei suuda end lõpuks kokku võtta, ja eluga edasi minna?
Kuigi ta seda eitas, teadsin, et kui ta nüüd loobub, siis mingil ajahetkel hakkab ta nagunii mind süüdistama. Mitte avalikult- selleks on ta liiga hea. Aga mõtleb ta seda kindlasti. Mingil hetkel läksime räigelt vaidlema. Kuidas on see võimalik, et üks armas kohtumine muutub äkki lahinguks? Ja üleüldse, kuidas ta julgeb ajada seda minu kaela? Et minu pärast jätab ta minemata? See pole eriti õiglane, et kõik ajavad oma otsustusvõimetuse ja kartuse minu kaela, et „ooo, sa oled ju deprekas, ma pean sulle toeks olema.“ Sorri, aga mul pole seda vaja.
„Nagunii ei saaks ma ju hea südamega minna, Kerli jääks Eestisse..“ üritas ta asja siluda. Ahhaa, selles on siis asi? Et ta ei julge oma tüdrukule öeldagi, et ta sai töö, kuna teab, et kaugsuhe nende puhul ei toimi ning Kerli kaasa ei taha minna? Ilus, ma ei ütle muud.
Miks on see nii, et ühel ajahetkel ajavad kõik, ka kõige kallimad inimesed, su lihtsalt nii vihaseks, et sa annad neile lahtise käega vastu vahtimist, ei tunne isegi pisikest kahetsustorget ning kõnnid minema? Okei, nüüd see kahetsus tuli..
Kümme
Noh, vabandust ma paluda ei saanudki. Kui ma lõpuks järeldusele jõudsin, et natuke lapsik on niimoodi minema joosta, ja tagasi kohviku juurde läksin, oli Timo juba läinud. Oleksin võinud ju helistada, aga.. küll ma selle jama koju tagasi minnes ära klaarin. See on see hea asi sugulastega- ükskõik, kui palju sa neid ka ei vihkaks, nad on kohustatud sind endiselt armastama.
Tagasi kortermaja ette jõudsin üsna hilja. Polnud sellega arvestanudki, niisiis polnud mul ka välisukse võtit. Okei, paanikasse veel ei sattunud, sest tahtsin proovida Tristani teed. Läksin maja taha. Kõige pealt pidi esimese korruse rõduredeli alla tõmbama. Sain paar head minutit oma kasvu mitteolemasolu kiruda, aga kõik oli endiselt kontrolli all.
Äkki hakkas sadama. See andis juba kinnitust, et miski on valesti ja keegi kusagil ülalpool vihkab mind. Läbi suure häda ja osavale ronimisoskusele sain kuidagi redeli kätte. Ronisin siis meie rõdule, ise ekstaasis, et mu plaan isegi õnnestub ja ma ei pea olema mingi hädapätakas, kui tuli meelde, et rõdu võtme olin ma muidugi oma tuppa kapile jätnud. Türa küll.
Passisin mossitades rõdul. Mul oli külm, ma olin läbiligunenud ning ma olin äärmiselt vihane enda peale, sest nüüd polnud mul muud võimalust, kui kolkida Tristani uksele. Pooleldi lootsin, et ta on ise väljas ringi laskmas, aga ei. Uniselt, mis on tema puhul üllatav, tuli ta ainult bokserite väel uksele. Üritasin viisakalt ta kõhulihaseid mitte jõllitada, aga väga ebaõnnestunult. Ainult vaevu suutsin end tagasi hoida, et mitte neid katsuda, kas nad ikka on päris.
Pehmelt öeldes oli kutt üllatunud. Alguses ta parastas mind ja naeris mu üle, et ise olin loll ja üritasin talle tagasi teha. Paar hetke veel vihma käes, kui tal hakkas vist kahju ning ta kutsus mu sisse sooja. Oli ka kuradi aeg.
Seisin keset tuba nagu suur õnnetusehunnik, tilkuv ja tusane. Ta viskas mulle käteräti ning oma suure särgi, mille sain selga tõmmata. Veendudes muidugi enne, et Tristan on mu poole seljaga. Lõpuks hakkas kohale jõudma, et mul pole tõenäoliselt muud võimalust, kui veeta öö tema juures. Huvitav, millega ma suudaks teda veenda, et ta voodist minu kasuks loobuks ning ise põrandal magaks? Tjah, seda ma arvasingi.
Nõudsin eraldi tekki ja kaht patja. Ei saanud kumbagi. Tegin linaga selgeks voodipiiri, ehk kust maalt tema lähemale tulla ei tohi. Selle peale trügis ta mulle kohe väga lähedale ja viskas lina maha. Okei, tema tuba, tema reeglid.
Keerasin talle selja, üritades mitte teha välja tema hingamisest, mis kõditas mu kaela. Ta soojusest, mis otsekui mulle üle kandus ja üleüldse temast, kes ta mulle nii lähedal oli. Ainus, mida ma ei suutnud ignoreerida, oli tema vähkremine küljelt küljele. Huvitav, miks ta magada ei saanud?
Järgmisel hetkel tundsin, kuidas ta end minu poole pööras ja mu kaissu võttis. Avasin suu, et protesteerima hakata, aga ilmselgelt tunneb ta mind juba liiga hästi ning ennetas kõike, öeldes tüdinult: „Kurat küll, tüdruk, ma võtan su ainult kaissu ju, sa värised nagu mingi neetud vibraator.“
Mõtlesin paar hetke ja leidsin, et tegelikult oli see temast üsna armas. Hakkasin juba midagi vastu ütlema, kui tundsin, kuidas ta pea raskelt mu õlale vajus ja kuulsin ühtlast, rahulikku hingamist. Pettumusega taipasin, et ta oli magama jäänud. Ee..kas ma ütlesin pettumusega?
Tunnistan, mul oli tema kaisus üsna soe ja kuidagi kaitstud olla..aga endiselt ei saanud ma und. Ma ei tahtnud Tristaniga rohkem kokku puutuda, kui vähegi vajalik oli. See siin polnud vajalik. See lihtsalt.. polnud õige. Tõusin vaikselt ja kahetsusega soojast kaisust ing otsustasin proovida, äkki tema võtmega saan enda ukse lahti.
Vihm oli järgi jäänud, avatud ukse vahelt tuli värske ja puhas lõhn. Öine kuuvalgus langes õige nurga alt otse tuppa, valgustades nii poisi rahulikult magavat nägu ning musta värvi öökappi, kus lebas vaevumärgatav valge triip, mille kõrval rullikeeratud rahatäht ja väike pooltühi kotike valge pulbriga. Suurepärane.
