Üksteist
Tristani võtmega sain väga edukalt oma ukse lahti, väga hea, et proovima hakkasin. Hommikul tuli ta minu tuppa, arvas, et nüüd oleme vist parimad sõbrad igaveseks. Aitäh, narkodega ma ei tegele. Ja selliste lollakate kuttidega ammugi mitte. Omanikuilmega viskas ta end mu voodile siruli ja haaras öökapilt esimese ettejuhtuva asja- mu ehetekarbi. Nagu väike laps kommipoes, kallas ta kogu sisu endale kõhu peale ja hakkas siis asju üks haaval uurima.
„See et, miks sa öösel ära läksid?“ Ah? Kuulsin ma õigesti? Kõigepealt ajab tüüp mulle ligi, siis sõimab mind litsiks, vabandab ja hakkab jälle ligi ajama. Ja kõige selle juures suudab ta teha ilmsüütut nägu ja nii küsida. Okei, äkki ma kujutan seda külgelöömis-värki ette. Vabalt võib ta tahta ju ainult sõbralik olla. . Või siis tahab lihtsalt keppi saada. No tõesti.
„Miks sa siin jälle oled?“ küsisin väsinult.
„No tead neiu, eile sa küll nii pipar polnud..“ alustas ta võiduka naeratusega, kui ma teda katkestasin: „sest mul oli kuradi külm. Nüüd on päris soe ja hea olla ning su abi pole enam vaja.“
Tristan viskas mu ehetekarbi tagasi kapile ja tõusis püsti, endiselt see loll irve näol: „Vähemalt oled sa mulle teene võlgu. Küll ma selle kunagi sisse nõuan.“ Ning omaette itsitades, nagu väike plika, läks ta toast minema. Ja OOOT, kas see oli minu sõrmus mida ma tal väikse sõrme ümber nägin??
Narkomaan ja vargapoiss. Olin juba tema tuppa minemas, kui mul välgatas, et äkki see ongi see, mida ta tahab. Ma ei viitsinud temaga väga maid jagada, niisiis otsustasin vahelduseks koolis nägu näidata.
Mina kui sissetungija ning kõrvalvaatleja sain ühest huvitavast asjast aru. Need inimesed siin koolis, neil on absoluutselt kõigest pohhui. Nad lihtsalt liuglevad siit koolist läbi ja korras. Neid kedagi ei koti, mis ümberringi toimub, nad ajavad oma asja, märkamata kedagi enda ümber. Ma usun, et kui kusagil koolis puhkeks tulekahju või tuleks pommiähvardus, siis tõstaks vaid üks õpilane pilgu ning murraks end mullist välja, ehk isegi ütleks sarkasmist nõretaval toonil: „Oi, kui õudne.“ Ja see õpilane oleks ka mina. Ma ei ole ausõna kusagil mujal nii tuimi inimesi näinud.
Okei, olen ülekohtune. Tegelikult siin ju paar paremat inimest on. Näiteks Mikael, kes ei jäta võimalust kasutamata, et mulle paar naljakat lauset öelda, kui ma liiga mossis olen. Mulle pakub see iseenesest kohutavat lõbus, sest Leana, see blond beib, on tema järgi lausa hull. Ning iga kord, kui Mikael minu juures seisma jääb, luurab tsikk kaks meetrit tagapool ja vahib mind õelalt. Noh, ega ma just ise ka sealjuures kõige süütumalt käitu, väike juhuslik puudutus siin, pisike naeratus seal..
Vähemalt arvab samamoodi, et asi on naljakas, mitte, et ma teda räigelt tahan. Positiivne. Saladuskatte all tunnistas ta, et Leana on teda surmani ära tüüdanud, aga kuna tegu on ühe populaarseima tüdrukuga koolis, tuleb teda taluda. „Vähemalt ei tee ma seda viga, mis Kristof,“ muigas ta. Minu pärimise peale sain teada, et Kristofer oli kunagi tsikki blondi lolli bimbona võtnud (oot, ta polegi seda?) ja magas temaga. Hiljem muidugi midagi tõsist temaga aretama ei tahtnud hakata, mis peale Leana ära keeras, teda seksuaalses ahistamises süüdistas ning kergelt öeldes kuti elu pea peale keeras. Tuleb tunnistada, et nüüd ma vaatan seda tüdrukut hoopis teistsuguse pilguga.
Alguses jättis ta naiivse, natuke rumala ja ainult välimusest hooliva tsiki mulje. Samas nägi ta alati nii süütuke ja nunnuke välja. Poleks arvanudki, et kättemaksu nimel võib ta kellegi elu ära rikkuda. Nojah.
Vahetundide ajal olin päris lahe, see tuli mul erakordselt hästi välja. Istusin väljas müüril, kui taaskord imbus ligi kamp. Mul mingi jobudemagnet taskus vist. Aga noh, eks nad tahavad ka natuke mu ägedusest osa saada. Vaatasid mind, ma neid. Kõigil nii ilusad ja selget värvi silmad. Selle paiga viga arvatavasti, mingi geeneetiline mutatsioon või midagi. Ma viimasel ajal armungi ainult silmadesse. Suva see inimene.
Käis kiire tutvustamisring, ükski nimi peale Karteri meelde ei jäänud. Huvitav, kas see on nagu hüüdnimi või ta vanemad tõesti vihkavad teda, et sellise nime panid? Karter rebis hammastega suitsupaki lahti (vao, kui mehelik), kiskus suitsu välja ja pakkus mullegi. Kuna ma aga olen nii ebalahe tüdruk ning ei suitseta, vaatasin teda põlglikult. Kutt pilgutas seepeale vaid silma ja süütas suitsu. Kooli õues- ei, ma ei tee nalja.
Mis toimub? Meil koolis jääd kaks sekundit tundi hiljaks, saab terve pere sotsiaaltöötaja kaela, nemad siin teevad suitsu õpetajatega koos. Tegelikult, kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis siin koolis selline asi nagu sotspedagoog üleüldsegi puudub. Normaalne. Selgitab nii mõndagi, miks inimesed siin käituvad, nagu viimased värdjad.
Mõtlesin, et kui ma äkki hästi tasa olen ja nende vestlusest osa ei võta, muutun ma nähtamatuks ja saan oma asjadega tegeleda. Ei õnnestunud eriti, sest absoluutselt iga fakti või lause kohta pidi Karter teada saama, mida mina sellest arvan. Mida mul on arvata inimeste kohta, keda ma ei tea? Pidude kohta, kus ma pole käinud? Või koha kohta, kuhu ma natukese aja pärast enam kunagi ei tule?
Kell käis, kõik hakkasid minema. Venitasin oma ketsipaelte sidumisega täpselt nii kaua, et inimesed mind päris hälvikuks ei pea. Lootsin, et annan neile piisava edumaa ja saan lõpuks neist lahti. Mispärast iga mu plaan läbi kukub? Tõstsin rahuloleva naeratusega pea- jutuloba oli ammu kadunud- ja hakkasin kõndima.
„Kus kihutad, oota mind ka!“ kostus äkki hääl mu kõrvalt. Ehmatasin end porilompi ja puhtast lapsikusest solistasin jalaga seal nii kõvasti, et vähemalt paar piiskagi Karteri heledatele pükstele maandusid. Rahulolev naeratus tuli tagasi.
„Sul midagi targemat pole teha? Näiteks, oo-ma-ei-tea tundi minna?“ küsisin põlglikult, üritades samal ajal jalanõusid rohu sisse puhtaks teha. Oma nõmeda laia (ent ideaalselt valge) naeratusega raputas ta pead ning ta silmadesse ilmus kuratlik säde: „Sa midagi keelatut tahad teha?“ Peas hakkasid jooksma miljonid mõtted prostitutsioonist, kellegi tapmisest, narkootikumidest...kuni Karter lõpetas oma lause: „Tõmbame tundidest minema, lähme minu juurde kohvi jooma.“
„Oo, sa elad tõepoolest ohtlikku elu,“ nentisin kuivalt, aga nõustusin. Jah, ma oleks pidanud tundi minema.. või siis oma korterisse. Mitte võõra kutiga tema poole. Aga olgem ausad- Tristanist pole just suurt seltskonda, siinse koha tüdrukud on lihtsalt mõrrad ning Karter tundus piisavalt normaalne, et temaga natuke niisama juttu ajada. Ütles tüdruk, kes hiljem vägistati ja mõrvati. Jap, ka mulle meeldib ohtlikult elada.
Karteri kodu oli päris kena. Pisike maja väikese valge aiaga. Punane katus, üht majakülge kattis klaasist sein. Paar kirsipuud aias ning samuti grillimisvarustus. Idülliline koht. Ka seestpoolt ei olnud maja pettumus. Teate ju küll, kuidas vahepeal vaatad, et kurat, kui ilus elamu ja sisse astudes on kujundamistööd teinud pime koer, kelle arust oksekollane sobib imehästi kakapruuniga.
Karteri maja oli aga väljast väike, seest suur, kuid see-eest hubane. Suur avatud köök heleda mööbliga, elutuba kamina, kahe valgest nahast tugitooli ning sobiva diivaniga, põrandal maas lambavillast valge vaip.. Ilmselgelt seal toas vaadatakse ainult telekat, mitte nagu minu kodus, kus diivanit katavad õhtusöögi menüü vaheldumisi snäkkidega.
Mu üllatuseks panigi kutt kohvimasina tööle, otsis kapist kaks suurt punase-valge täpilist kruusi ja suhkru-koore. Istusin heledast puidust köögilaua taha, ristasin sõrmed ja lihtsalt vaatasin teda. Pehmed liivakarva juuksed, laiad ning treenitud õlad, mis paistsid (üsnagi liibuva, muideks) särgi alt välja. Ideaalsusele pani punkti see, kui ta keeras end ümber, näol siiras naeratus ning kummaski käes aurav tass imeliselt lõhnava kohviga. Ma ei suutnud vastu panna ning loobusin korra oma kaitsest, et talle vastu naeratada.
„Näed siis, polegi sa selline Jääkuninganna, nagu kõik arvavad,“ sõnas ta mulle tassi ulatades. Olgu, sinna see naeratus kadus.
„Kõik tõesti arvavad nii?“ Nojah, olin vist tõesti natuke üle pingutanud kogu selle „ärge-suhelge-minuga“ värgiga.
Karter kehitas õlgu: „Peaaegu.. osad arvavad, et sa pead end meist lihtsalt paremaks..teised teavad, et sa oledki meist parem, mis häirib neid veel rohkem. Igal noorel pole tavaliselt sellist lõbu, et nii väikses kohas veel valivad nii hoolega, kellega suhtlevad. Aga kuna sa nagunii varsti jälle lähed, siis sulle on natuke enam lubatud.“ Ta kehitas uuesti õlgu, langetades häbelikult näo, nagu oleks öelnud rohkem, kui kavatses.
„Või nii,“ rüüpasin tassist lõhnaga samaväärset jooki. „Või nii,“ kordasin, „mida sina arvad?“
„Et sa oled huvitav.“
„Ja sellepärast kutsusid mind siia, et ma olen huvitav?“ kergitasin irooniliselt kulmu.
Poiss noogutas: „Osaliselt. Ja osaliselt sellepärast, et tundus, nagu.. oleks sul vaja mitte-sõpra, kes ei urgitseks su asjades, aga kellega saaksid rääkida..nii vahelduseks.“
Silmitsesin teda uuesti. Koolis tundus Karter nagu ikka üks neist populaarsetest kuttidest, kes vahel teisi mõnitasid, et pälvida kaaslaste heakskiitu. Ülbe naeratus ja pidevalt tema ümber sagivad tüdrukud olid igapäevaseks nähtuseks. Praegu vaatas mulle vastu aga väsinud ilmega nooruk, kes oma kodukindluses sai olla selline, kes ta tegelikult on- sõbralik ja aval.
„Ja millest me siis räägime?“ küsisin, et näidata oma nõustumist tema viimase lausega.
„Räägime Tristanist,“ tuli kiire vastus. Türa.
Kaksteist
Pole vaja vist öeldagi, et kadusin Karteri juurest kiiremini, kui võtaks aega selle lause lõpetamine. Mis ma tõesti ei saagi sellest Tristanist lahti? Just siis, kui ma arvan, et lõpuks on olemas ka üks normaalne inimene, kes ei taha suhuvõtmist või mingit rühmagrupeeringut või ei ole mingi sitapea, tahab tema TRISTANIST rääkida. Kutt on jobu. Ja narkomaan. Rohkem juttu nagu eriti pole.
Tulin koju ära, hakkasin natuke diktofoni ümber jutustama, kui patareid tühjaks said. Väljas sadas padukat, mis pani mu mõtlema, et see koht on ära neetud. Vaid harva paistab päike, enamik ajast sajab vihma. Ja ei, ma ei usu aastaaja ilmastikku, neetud koht külab palju müstilisemalt.
Sellise padukaga väga poodi ei viitsinud ronida, ma ei tea isegi, kas siin majas selline asi, nagu vihmavari, üldse ongi. Tulin siis äkkmõttele, et kolgin Tristani uksele ja küsin temalt. Tundes teda, peaks talle arvatavasti teise teene võlgu jääma, aga suva. Kurat. Ma peaks tõesti ära lõpetama oma esimese mõtte ajel tegutsemise. See ei lõppe hästi.
Koputasin kaks korda. Vaikus. Koputasin veel. Hakkasin just ära minema, kui mingi hetke ajel katsusin linki. Uks oli lahti. Teate, kui teil on kunagi võimalus midagi keelatut teha ja kellegi tuppa nii hiilida, aga teie sisetunne lausa kisendab teile, et „ÄRGE MINGE SISSE!“, siis noh.. ärge minge. Mina muidugi läksin.
. Kui ma juba seal aga olin, miks mitte kasutada võimalust ja varastada Brady päevik ning minu diktofonikasset tagasi. Ja noh, vahepeal nii muuseas ka patareid võtta. Uurisin siis natuke ringi.
See natuke hõlmas muidugi toa täielikku läbiotsimist. Üks riiul oli täis süstlaid ja muud narkokraami. Olin juba teel suure prügikoti järele, kui lõin käega. Tema enda asi, kui tahab end kiiremini surma saata.
Väga kaugele ma oma otsingutega ei jõudnud, sest oli äärmiselt keeruline laveerida musta aluspesu hunnikute ja purukslöödud peegli kildude vahel ilma, et kumbagi neist puudutama peaks. Kuigi tuba oli endiselt sassis ja puruks pekstud, olid riided kapis ning kummutis ülima hoolega triigitud, kokku lapitud ning korralikult virnades. Päris suur riidevaru siiski, isegi mul pole nii paljusid erinevaid särke. Siis taipasin, et arvatavasti on pooled riided Brady omad. .
Kaks tühja ning üks terve kondoomipakk, pilt temast mingi ülemeigitud naisega, kes nägi välja nagu prostituut ja üks ülimalt hea Hugo Bossi lõhn olid pea ainsad huvitavamad asjad, mis ma leidsin. Lõpuks leidsin voodi alt (miks ma kohe sinna ei vaadanud?) väikese karbi ja Brady märkmiku. Sinna, ainsa sissekande alla oli kirjutatud veel üks, hoopis ilusama käekirjaga: „Kõik saab korda. Varsti.“
Ei tea, kas see nagu kummituslik märkmik, mille kaudu saavad nad kahe maailma vahel suhelda? Natuke õudne.
Karbikesest avastasin pildid. Palju pilte. Kaksikutest koos. Nemad väiksena ühesugustes traksipükstes ühesuguste kolmerattaliste seljas. Mõlemad vesivärvidega mäkerdamas, värvides rohkem üksteise nägu kui paberit. Teismelisena tehtud reidikad, kus nad olid juba erinevates riietes, aga ometi nii valusalt sarnased. Arvatavasti üks bändipilt, kus Brady mängis kitarri, Tristan trumme ja keegi, vist Karter, laulis ja mängis bassi. Ma ei jõudnud pooli pilte läbigi vaadata, neid oli seal nii palju. Nüüd ma siis tean, kuhu kõik kadunud pildid tegelikult kadusid.
Mul hakkas nii kurb ning korraga lõi süütunne valusa hoobi näkku.
Mulle endale ei meeldi, kui mu asjades soritakse, ma tegin draama juba sellest, kui Tristan võttis asja, mis tegelikult kuulus talle- Brady päeviku. Ja nüüd sorin ja urgitsen ma tema asjades, nagu ma oleks viimane jobu. Panin asjad kiirelt tagasi ja vaatasin koha üle, ega ma midagi sassi ei ajanud. Noh, samas, tuba oli juba enne sassis, kutt poleks arvatavasti märganudki, kui midagi teistmoodi oleks.
Aga just siis, kui ma tahtsin tagasi oma tuppa minna, kuulsin ma metallredeli kolksumist- keegi tuli sellest üles. Rõdu kaudu tagasi minna ei oleks saanud, kuna siis oleks mind nähtud. Minu õnneks oli üks väljapääs veel. Tormasin tumepunaste pikkade raskete kardinate juurde, mis varjasid toaust. Endal süda õnnest sees tagumas, tõmbasin kardinad võidukalt eemale.. selleks, et vahtida tõtt punaste tellistega kinnimüüritud uksega. Fakk fakk fakk fakk.
Asi hakkas juba keeruliseks minema, adrenaliin möllas ja mina olin paanikas. Mul oli kaks võimalust, joosta voodi alla peitu või ronida kappi. Mõlemad piisavalt riskantsed. Kuna aega aga polnud, põgenesin lähimasse varjupaikka- riidekappi. Osalt ka sellepärast, et voodi oli üsna madalal ja äkki ma poleks sinna alla üldse mahtunudki. Oh, mis vaatepilt see olnud oleks, mina peadpidi voodi all kinni, taguots püsti ukerdamas. No ei.
Sulgesin just ukse, tõmbasin päris mitu pusa riidepuu pealt endale kaela, sättisin end mugavalt sellesse hunnikusse istuma ja kuulatasin vaikselt.
Tristan ei tulnud üksi. Kihina ning itsitamise tõttu oli tegu vist mingi tüdrukuga. Ma ei tea, miks, aga mu sisemuses kihvatas. Väga suure pingutusega hoidsin end tagasi, et mitte küüntega selle võõra plika näkku hüpata. Miks ma nii üldse tundsin? Äkki seetõttu, et mingil imelikul moel olin ma Tristanit kuidagi.. enda omaks, enda saladuseks pidanud. Meelitanud end mõttega, et ta tahab mind. Ma oleks pidanud ikka palju targem olema. Muidugi, ta on ju mees. Naiivne oli arvata, et ta sörgib kogu aeg mu kannul. Eriti, kui ma teda vihkan. Nii et ei, ma ei taha teda endiselt. Aga hei- see on päris uhke tunne, kui keegi sind lihtsalt tahab.
„Hii, ära tee, kõdi on,“ itsitas Tristani vallutus häälega, mis kinnitas hoopis „Tee veel, tee veel!“ Veel suurema vihakihvatusega tundsin selle hääle ära. Kakaopluusil-Tia. Ja mina veel arvasin, et Tristanil on parem maitse, kui mõttetud ülemeigitud naised. Aga samas... see prostituudiga pilt tõestab vist vastupidist.
„Tahad, ma võtan pluusi seljast?“ nurrus tüdruk vaikselt. Ilmselt Tristan andis kuidagi oma nõustumisest märku, sest voodikriuksatuste, ähkimiste ja rahmeldamiste tõttu läks asi neil vist päris kuumaks. Ma hoidsin lihtsalt pead (ja kõrvu) kinni, saamata aru, kuidas ma sellisesse olukorda sattusin.. või mida ma kellele nii halba olen teinud, et ma pean praegu kuti riidekapis istuma, samal ajal, kui tema kahe meetri kaugusel mingit rumalat tsikki paneb.
„Kuulä,“ kriuksatas Tia äkki oma peenikese häälega, „kas see pole mitte selle uue tibi jakk? Selle lonkuri? Mis see siin teeb ä?“
Muigasin rahulolevalt armukadeduse tõttu tema hääles, kui äkki taipasin kohkunult- JAKK. Persse. Muidugi jätsin ma selle kapi peale. Ma pole elus veel kordagi palvetanud ja nüüd ma palvetasin, et Tristan arvaks, et see on sellest õnnetust, õnnetust ööst siia jäänud.
„Mis sa oled teda ka juba pannud vä?“ mõnitas Tia, „kas tal muud osad ikka töötavad korralikult?“ Okei, nüüd aitas. Üks sõna veel, preili, ja ma kisun sul küüned ükshaaval küljes. Järgnevad ripsmed.
„Ära räägi temast nii!“ nähvas Tristan vihaselt. Jee, one point to Tristan!
„Oii, puudutasin valusat kohta vä? Mis sulle meeldibki see vigane? Nagu päriselt vä? Maisaa aru, mis teil häda on, et teda tahate? Uus liha? Noh, mul on selle eest keha! Ja kas see nagu verepilastus pole, kui te koos elate ja nii? Aaa, te pole vist sugulased ä? Ja mis...“ rohkemat ma ei kuulnud, sest äkki Tristan röögatas: „Türa, jää vait juba!“ ning Tia niutsatas: „Ai, lase mu käest lahti, sa teed haiget.“
„Mida ma küll mõtlesin, kui sinu siia tõin?“ krigistas Tristan hambaid. Kuulsin, kuidas uks avanes, Tristan koos selle lolli bimboga välja läks, vihaselt ukse kinni virutas ja siis.. Pani selle lukku. Persse. Persse. Persse.
Äkki ma saaks rõduukse klaasi natuke „kogemata“ katki teha ja pärast öelda, et ma tahtsin Tristanile külla tulla, aga libisesin kogemata rusikaga aknasse ja nii neli korda järjest? Kus kõik mu kuratlikult geniaalsed plaanid nüüd jäid, ah?
Uus rauakolin, uued sammud. Mis Tristan läks otsis uue naise ja tuleb uuele ringile? Hea küll, tagasi riidekappi. Asi kiskus juba natuke naeruväärseks. Pidin ma tõesti ootama, kuni kutt magama jääb, et siis välja hiilida? Ooeh.
Oleksin tahtnud teada, mida Tristan teeb, kuid välja piiluda ma ei julenud. Teadagi, et ma olen hiilimistes sama osav, kui karu trampliinil, niisiis kuulasin hoopis hoolega. Tristan paiskas hooga ukse lahti, nii et klaas värises. Oii, keegi on vist natuke pahases tujus. Voodivedrude kriuksumise tõttu arvasin, et ta istus voodile.
Kohe päris tükk aega istus (või lamas) ta seal vaikselt. Lõpuks sõnas ta valjult: „Sa võid riidekapist nüüd välja tulla.“ Ah, minge perse, kuidas ta teadis?
Äkki ta hoopis arvas, et ma olen seal ja kui ma ei vasta, siis on kõik korras? Püsisin vait, julgemata hingatagi. „Kuuled vä? Roni välja juba sealt, ma ei viitsi pärast seletusi jagama hakata, miks sa mu kapis oled, kui sul õhk otsa saab.“ Jaa, päris veenev argument.
Tulin nii graatsiliselt ja eneseväärikust säilitades tema kapist välja. Noh, nii väärikalt, kui see antud olukorras võimalik oli. Tegin kaks sammu, jäin jalgupidi maas oleva särgi sisse kinni ja prantsatasin maha. Eneseväärikus indeed.
Tristan ei tundunud eriti kuri või pahane, et ma ta toas luurasin. Tal oli hoopis sügavalt lõbustatud ilme näol, ta turtsatas omaette naerda ja raputas uskumatult pead: „Sinuga ikka juhtub, mis?“
„Mis juhtub? Midagi ei juhtunud. Läksin oma voodis magama, ärkasin su kapis. Tunnista parem kohe üles, kuidas sa mu siia said,“ porisesin põrandal olles, üritades samal ajal oma jalgu vabastada. „Kuidas sa üldse teadsid, et ma siin olen?“ küsisin uudishimulikult, voodiäärele, ta jalgade juurde, istudes.
„Ah,“ kehitas ta ükskõikselt õlgu, „su jakk oli esiteks siin, teiseks oli mu uks lahti ja ma teadsin, et sa ei jäta võimalust kasutamata..“
„Aga see, et ma kapis olin?“ ei andnud ma järele. „Noh, tegelikult ma ei teadnudki...ise sa tulid välja,“ naeris ta nüüd.
Ma ei osanud seepeale midagi vastata. Et ta tahtiski, et ma tema toas urgitseks? Tahtiski mind luku taha panna? Või..
„Sa tahtsidki, et ma näeks.. või kuuleks sind Tiaga seksimas?“ ei suutnud ma oma mõtet uskuda, „sa tahtsid mind armukadedaks teha?“ Jätsin muidugi mainimata selle koha, kus tal see peaaegu õnnestus.
Tristan kergitas suunurga väikseks kavalaks muigeks: „Mm, kuulsin su väikesest kohtumisest Tiaga, mis hõlmas ka kakaod, arvasin, et tema ajaks su kõige rohkem närvi..“ Ta hammustas mänglevalt huulde ja lisas siis aeglaselt: „Sa ju tead, et mida sa kuulsid, ei meeldinud sulle. Anna juba alla.“
Kergitasin kulmu ja ronisin üle ta jalgade talle sülle. Võtsin õrnalt Tristani lõuast kinni ning tõmbasin selle aeglaselt enda näole lähemale. „Ära endast nii hästi ka arva!“ sosistasin talle siis kõrva, tegin väikse põsemusi ning ronisin voodist jälle maha. Kui ma juba uksest peaaegu väljas olin, kuulsin, kuidas Tristan üliõnnelikult naerma hakkas. Huvitav, mis ta siis oleks teinud, kui kõik tema plaanide kohaselt läinud oleks?
Neliteist
Üritasin Tristanist eemale hoida. Ausõna üritasin. Sest ühes asjas on tal peaaegu õigus. Ma olen alla andmas. Nõrk nagu ma olen. Aga ma tean, et hiljem ma kahetseks seda ning no.. ma ei maga inimestega, kes mulle ei meeldi või kes on ülbed sitapead. Ükskõik, kui nunnud, kutsuvad ja kiusatust tekitavalt seksikad nad on. Jääb ära.
Vahepeal oli üks ilus ilm ka muideks. Päike paistis ja puha. Pole midagi kõik nii lootusetu. Kohe nii ilus oli, et panin kehalisest pausi. Käisin jalutamas omaette, mõnus oli. Suundusin juba tuttava kollase pingi poole. Olin oma mõtetes ja alles siis, kui oli hilja tagasi pöörata, avastasin, et seal juba istusid kolm tüdrukut ees. Kaks neist vist mu paralleelist, üks vanemast klassist.
Hakkasin juba teist pinki otsima, kui üks neist, heleblondide lühikeste juustega tsikk ütles sõbralikult: „Sa võid siia ka istuda, me ei pane pahaks.“ Tema sõnade kinnituseks haarasid kõik kolm oma suured kotid ning tõstsid need maha, et mulle ruumi teha. Kuna läheduses polnud ühtki pinki, aga ma tahtsin rahulikult oma kakaod nautida, võtsin pakkumise vastu, ise imestades, et ma polegi ainus tüdruk, kes tundidest minema tõmbab.
Tundsin nende varjatud pilke endal ja hakkasin ärrituma sellest vahtimisest. Raudselt räägivad ka minust kui vaesest lombakast. Süvenesin nende juttu ning endalegi üllatuseks ei olnud mind seal isegi mitte mainitud. Ma peaks lõpetama endast nii hästi arvamise, nagu ma oleks kõigi maailma naba.
„Sellesmõttes, et sa saad alati empsile öelda, et sa tuled minu juurde ööseks. Ja noh, sa ju tuledki, teoreetiliselt. Lihtsalt see koht jäta vahele, kus me peole lähme,“ veenis blond tüdruk pruunide pikkade juustega sõbrannat. Ahha pidu?
„Nojaa.. aga sa ju tead, kui karmid vanemad mul on, kui nad sellest teada saavad, siis ma põhimõtteliselt olen koduarestis, kuni ma seitsekümmend olen,“ kõlas vastuseks.
„Ah, Laura, ära põe. Üle pika aja tõotab tulla hea pidu hea rahvaga ja sa lihtsalt blokid. Lähhhhmeeeeee!“ Vähe puudus, kui blondie oleks põlvili laskunud paluma. Siis sekkus aga kolmas, seni vait olnud sassis stiilse tumeda poisipeaga neiu: „Selles on Marie’l õigus. Karter oskab pidusid korraldada. Kahju, et ta neid nii vähe teeb.“
Karter teeb peo? S e e Karter? Kui palju idiootse nimega kutte saab ikka ühes kohas olla?
„Ahjaa,“ pöördus poisipeaga tüdruk minu poole, „Karter palus edasi öelda, et kui sa saad, siis sa oled ka oodatud. Sa pidavat teadma, kus ta elab?“ Viimases lauses oli uudishimulik küsimus.
„Mulle? Käskis..ei palus SUL öelda MULLE?“ ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Ma isegi ei suhelnud nende tüdrukutega.
„Jeps,“ kehitas too õlgu, „ta teadis, et sa oled meie paralleelist ja meil ju osad tunnid koos;“ ta kõhkles hetke ja lisas: „Ma olen Mia muide.“ Tahtsin juba silmi pööritada, midagi ülbet mitte-sõprade-leidmisest nähvata, aga nad olid selleks liiga... head ja sõbralikud.
„Kas see on tõsi, et sa elad Tristani juures?“ pahvatas Marie äkki, otsekui oleks ta kaua seda küsimust tagasi hoidnud. Noogutasin muiates pead ja äkki taipasin, et kuigi kutid ei pruugi temast ja ta vennast rääkida, siis.. kes on ikka parimad jutuvestjad ning klatšijad, kui tüdrukud?
Kallutasin end usalduslikult nende poole ja küsisin vaikselt: „Mis Bradyga üldse juhtus? Ja miks Tristan nii kaua teda leinab?“ Tüdrukud vahetasid kiire pilgu, enne kui Mia vastas kõhklevalt: „Noo.. tegelikult ei tea seda keegi.. Mingi aeg räägiti, et nad kasutavad narkootikume, aga see pidavat ainult kanep olema ning siinsed kutid teevad seda kõik.
Ühel päeval aga läks Brady kaheksa korruselise maja katusele ja hüppas alla. Mitte mingit hüvastijätukirja, mitte mingit nähtavat põhjust. Ja et just kesklinnas.. Meil on siin kaugemal kõrgendikud ja vaatetornid, kus oleks saanud seda teha. Tema aga nagu oleks tahtnud, et kõik seda näevad.“ Mõistatus jätkub endiselt.
„Võtame parem rõõmsama teema. Kas sa Tristanit särgita näinud oled?“ segas Laura vahele. „Paar korda on nii tõesti juhtunud..“ alustasin ääri-veeri, kui kõigi tsikkide silmad igatusest särama lõid. „Mis teile nagu.. ma ei tea, meeldib ta või?“ küsisin uskumatult. Siin on nii palju ilusaid kutte ja neile meeldib see kõige lollakam.
„See on vähe öelda,“ õhkas Laura, „kõik tüdrukud olid temasse ja Bradysse alates esimesest klassist armunud. Aga noh, ta on kahjuks väga valiv.“
„Eile ta küll polnud,“ pomisesin omaette, kuid Mia haaras sellest lausest kinni: „Oh, mida sa sellega mõtled?“ Selgitasin natuke, kuidas ta Tia peaaegu voodisse vedas- enda kapijuhtumi jätsin muidugi mainimata.
Marie pilk vilksatas kartlikult Mia poole, enne kui ta ütles: „Tia on ta õde..“ Oo, ilus. Tahtsin peaaegu vabandama hakata, kui Mia käega viibutas ja sõnas hooletult: „Mis seal ikka, pole suuremat õnnetust, kui su õde on lõdva püksikummiga.“
„Kuidas te õed saate olla? Te olete nii erinevad..igat moodi?“ ei saanud ma aru, mis peale Mia naerma hakkas: „Kas see selgitaks, kui ma ütleks, et meil on erinevad isad?“
Paar minutit sai ilusasti mööda saata klatšides. Kuidas ma sellest puudust olin tundud. Arutada kellegi puudusi ja vigu, saades nende kohta veel igasugust soppa teada. Ilus see ju pole, aga olgem ausad- me kõik teeme seda, miks mitte siis nautida?
Pausitamise aeg sai läbi, nemad- korralikud tüdrukud, nagu nad on- suundusid tagasi kooli, mina koju. Lolli pea ja rõõmsa meelega, et siin tõepoolest on ka ägedaid tsikke, kellega mul rääkida meeldib, andsin lubaduse, et me näeme õhtul peol. Et siis.. mida ma selga panen?
Ma olen viimased kaks tundi oma kapisisu vaadanud ja sellega jutlust pidanud. Kapp ei taha hästi anda ilusaid riideid, kade on. Pole midagi imestada, kui ma tegelikult kõik ilusad peoasjad koju jätsin. Sügavas masenduses ei mõtle väga, et oh, äkki tekib peovõimalus.
Siis hakkasin aga mõtlema. Tegelikult mind ei koti, mida must arvatakse ju. Miks ma peaks siis nii paanitsema oma riietuse pärast? Aa, äkki seetõttu, et kui mulle ei meeldi see, siis ma tunnen end ebamugavalt? Aga igastahes ei pea ma end kellegi p ä r a s t riietama. Niisiis tõmbasin selga kitsad tumedad teksad, peale lilla ühelt õlalt alla vajuva natuke laiema ja pikema särgi, mille pihavööga ilusasti kokku tõmbasin. Õnneks olid mul kaasas ka ilusad mustad heelsid, niiet ma ei pidanudki ketse panema. Jah, kontstega on minu olukorras veel raskem kõndida ja ma väsin kiiresti.. aga ma ei suuda neist ka loobuda.
Tegelesin parasjagu juustega, kui Tristan (taaskord koputamata ja ette hoiatamata) sisse trampis. Midagi ta öelda tahtis, kuid jäi poolelt sõnalt vait. Ja vahtis. Seekord ma polnud alasti, nii et ma ei tea, mida.
„Kuhu sa lähed?“ päris ta kahtlustavalt. Juukseid sirgendades kaalusin, kas talle öelda, või mitte. Paistis, et ta sai aga ise aru.
„No Karteri juurde sa igal juhul ei lähe!“ sõnas ta käsi rinnal ristates. Viskasin sirgendajad käest: „Mismõttes ei lähe?“
„Kuidas sa tead teda üldse?“ läks ülekuulamine edasi.
„Jõime ükskord kohvi koos,“ puiklesin, tahtmata öelda, kuidas kogu see kohvijoomis-deit lõppes.
„Ei, sina ei lähe sinna,“ kordas Tristan uuesti.
„Jah, issi, siis ma küll ei lähe.“
Mida see kutt endale ette kujutab? Et ma järgingi tema keelde ja käske? Pööritasin ärritunult silmi ja sobrasin ehetekarbis, otsides sobivaid kõrvarõngaid.
„No minuga sa igal juhul ei tule!“ teatas ta siis. Jah, sest mul oli tõesti tappev soov koos temaga üleüldse kuskile minna. Persse, ma ei läheks temaga koos isegi elutuppa mitte. Teavitasin ka teda sellest, kui ta siis ütles, et jala ma minna ju ei saa, kuna vihma jälle sajab. Kurat, kui õigus tal oli. Mulle ei meeldi, kui tal õigus on.
Otsustasin tubli tüdrukut teeselda ja pärisin mesimagusal häälel: „Miks ma siis sinuga ei saa?“ Et jätta ikka õiget muljet, torutasin nunnult mossitades huuli. Hetkeks ajas see teda vist segadusse, siis sai ta oma ülbuse tagasi ja sõnas: „Sest sa näed välja nagu mingi prost, pane korralikud riided selga.“
„Aa, riided, mis sul kõvaks ei aja? Näiteks villane kampsun ja auklikud dressid?“ nähvasin vastu. Kust võtab tema õiguse öelda m u l l e, kuidas ma välja näen, kui samal ajal tal endal on mingite litsidega pildid koos voodi all peidus ja ta veab selliseid tsikke, nagu Tia, enda juurde?
Meie üha vihasemaks muutuva vaidluse katkestas uksekell.
Tristan läks oma tuppa, paugutades mu rõdu uksega, mina marssisin välisukse juurde. Omalegi üllatuseks avastasin sealt Karteri.
„Hei, Marie ütles, et sa oled ka tulemas. Ja noh, sellise ilmaga, mis väljas on, arvasin, et vajad küüti.“ Oo, mu päästja valgel hobusel või mis iganes värvi ta auto on. Ma oleks talle suurest õnnest lausa musi teinud. Jätsin ta esikusse, et minna jakki tooma ja avastasin, et Tristan on tagasi mu toas.
„Kes see oli?“ küsis ta huvitult.
„Karter.. tuli mulle järele,“ vastasin sama ükskõikselt. Ning ukse peal, suutmata kiusatusele vastu panna, näitasin talle keelt.
Viisteist
Ilus. Mitte kunagi enam ei pane ma kontsi jalga, ükskõik, kui pikaks ja peenikeseks need mu jalad teevad või kui nunnud nad on. Ma olen konkreetselt jalad seinale visanud ja lebotan pea alaspidi voodil, sest muud moodi valu ei lõppe. Ah et pidu.. noh, ütleme nii, et oli üks väga õnnestunud üritus, kui ma oleks õel badass mõrd.
Kõik algas ju iseenesest rahulikult. Natuke muretsesin küll inimeste pärast, kes seal olid, sest ma ei viitsinud väga Tia või Leanaga vaidlema hakata. Mu teravate ütluste tagavara oli end samuti ammendanud. Lisaks häiris mind väike loll mõte, et äkki on see mingi minu sissevedamine või lolliks tegemine, või on Karteril veel mingi neljas tagamõte. Kuid ma siiski olen tüdruk ja on meelitav, kui kooli üks kuumimaid kutte sind peole kutsub ning isiklikult järgigi tuleb.
Midagi hullu polnudki, nagu ma kartsin. Kui me kohale jõudsime, oli pidu juba täies hoos. Umbes kümmet inimest ei huvitanud, et väljas sadas padukat. Samal ajal, kui mina klammerdusin elu eest vihmavarju külge, et mu juuksed märjaks ei saaks ning meik maha ei voolaks, jooksid nemad õues ringi, tantsisid ja üürgasid laulda muusika järgi, mis tuli suurest, akna peal olevast kõlarist.
Kuna oli juba päris pime, eksisid nii mitmedki tihedate põõsaste vahele ära, mis peale sõnas Karter kavalalt: „Teeme nende elu lõbusamaks,“ ning vajutas välisukse juures olevat lülitit. Kohe valgustus terve õu. Imekspandav, kutil on majaesine valgustatud paremini kui mõnel suurel staadionil. Ja nagu kutse peale tormasid majast välja veel mõned inimesed, käes šampusepudelid, ja libistasid end märjal murul pikali.
Hoolimata sellest, et ma tahtsin oma riideid ja juukseid hoida, tundsin vastupandamatut soovi nendega vihma käes möllata. Siis aga nägin tüdrukute sorgus juukseid, pori- ning rohuplekkidega riideid ning mõtlesin ümber. Kõige pealt peab end teistele näitama ja siis võib käest lasta. Teate ju küll, kuidas tüdrukutel see asi on. Esimesed pool tundi peab kõik väga korras olema, ükski ripsmekarv ei või paigast olla. Pärast, kui kõik on su riietust, soengut, kingi, meiki näinud, on juba pohhui.
Seega suundusimegi sisse. Mind näitama muidugi. Majas sees oli veel kõvem muusika. Imestasin vist kümnendat korda, kuidas Karter julges nii ilusas kodus suvalist noorteläbu korraldada. Kuigi, pean tunnistama, et keegi seal ei laamendanud ega ropsinud suurde vaasi või ei räusanud niisama. Kõik tundsid lihtsalt olemisest mõnu, mängisid joomismänge, üritasid arukaid vestlusi pidada, mis kõlasid no nii koomiliselt ning tantsisid- tsillisid- jõid.
Sisse astudes pöördusid kõigi pilgud meile. Tia kissitas vihaselt silmi, et siis uhkelt ja demonstratiivselt toast lahkuda. Eriti see ei õnnestunud, sest ta koperdas (ma kahtlustan, et keegi pani talle jala lihtsalt ette) ning oleks peaaegu ninuli käinud, kallates oma joogi endale valge pluuse peale. Tsikk peaks juba aru saama, et ta ei või valgeid asju kanda.
Mingit hullu vaikusemomenti või mõnitamist aga polnudki. Kõik noogutasid meile, mõni hõikas kaugest nurgast täiest kõrist „Tsau!“ ja mõni tõstis tervituseks klaasi. Ma lasin end ka natuke lõdvemaks ja tundsin, et sellest võib üks ilus õhtu tulla.
Köögiletilt hüppas maha Mia, haarates kaks siidripurki ning laveeris inimeste vahel meie juurde. „Ma võtan nüüd üle,“ sõnas ta särava naeratuseka, puksis Karteri mu kõrvalt minema ja ulatas mulle purgi. Karter vaatas meid natuke naljakalt, otsekui oodates, et ma Miale näkku kargaks ja midagi õelat ütleks ja jäi siis jahmunult meile järgi vaatama, kui me sõbralikult jutustades diivani poole liikusime.
Seal ootasid meid eest juba Marie, Laura ja Mikael. Viimane jamas tegelikult mingi võimuga ja näppis dj-pulti. „No, kuidas seni tundub?“ karjus ta üle muusika. Ma vähemalt arvan, et see oli selline lause. Tõstsin pöidlad püsti ja surusin näole kõige säravama iroonilise naeratuse, mille peale kutt minu kõrvale maha potsatas, laua pealt viinapudeli haaras ja sealt natuke mulle siidri sisse valas: „Joo natuke, küll paremaks muutub!“
Noh. Eks ma siis jõin natuke seda imeliku maitsega kokteili. Ja natuke Pina Coladat. Ja siis tilgake rummi. Päris sassis ma omadega polnud, mõnus soe surin käis seest läbi ja ma teadvustasin endale kõike. Vähemalt nii ma arvasin, sest ühtäkki avastasin end istumas Karteri ja Mia vahel, Karteri käsi mul ümbert kinni hoidmas, mina ise naermas iga lolli nalja peale, mis Marie ja Mikael oma sokkidest tehtud käpiknukkudega rääkisid. Ei noh, tore oli.
Sees oli aga kõik nii lämbe ja palav, sest vahepeal oli umbes kolm miljonit inimest juurde tulnud ning muidugi ei mõelnud keegi sellele, et teeks akna lahti. Nojah, neil oli tegemist strip-limbo mängimise, täis joomise, üksteisega amelemise ja uute segaste kokside väljamõtlemisega.
Vabandasin end viisakalt seltskonnast ning läksin „õhku hingama“. Eksisin kolm korda ära, sest mina ei tea, keegi otsustas lihtsalt ukse vahepeal mujale viia. Iga kord enne uude ruumi astumist uurisin kähku kõik üle, ega Tristan seal pole. Mul oli nimelt kindel kavatsus teda ignoreerida, sest ma teadsin, et kui tema kohal on, saab mu hea tuju otsa ja võin põhimõtteliselt koju ära minna. Oma õnneks ei näinud ma teda terve õhtu. Pooleldi lootsin, et ta solvus mu peale nii hullult, et kaotas ise peotuju. Oo, kui valesti ma arvasin.
Tegin umbes kaks tiiru majale peale, välisust ikka ei leidnud, kui nägin mingit uut ust. Imedemaa! Tõmbasin selle hooga lahti.. ja nägin Tiat ning kellegagi amelemas sauna eesruumis.
„Ouch, sorri,“ pomisesin ja hakkasin ust kinni tõmbama, kui tundmatu tõmbas end Tia küljest lahti. Tristan. No tore.
„Ära lase end minust segada,“ pööritasin silmi ning hakkasin lahkuma. „Oota.. kuule, ooota!“ hõikas ta mulle järele. Lõpuks leidsin õige tee välja. Miskipärast kõndisin ma samast uksest vähemalt kaks korda mööda, aga arvasin, et ma kujutan seda ette. Naljakas.
Väljas verandal sai ta mu kätte. „Oota,“ haaras ta mu käsivarrest, „see polnud üldse nii, nagu sa arvad,“
„Ja mulle selgitad sa seda sellepärast, et...?“
„Ma..ma lihtsalt ei taha, et sulle vale arusaam jääks,“ pomises Tristan. Miks peaks mind kottima, kas ta paneb Tiaga tatti või ei? Ütlesin tallegi seda, kuid kutt ajas oma joru edasi. Siis ärritusin ja nähvasin talle, et mind ausõna ei huvita, kellega ta on, peaasi, et see mina pole.
„Jajah,“ tuli ta loll ülbe naeratus tagasi, „kinnita seda endale piisavalt kaua, äkki hakkad ise ka uskuma.“ Ja nende sõnadega läks ta sisse tagasi. Kas teie arust on ka tüübil kolm isiksust ühes kehas? Mulle tundub küll nii.
Toetasin kätega veranda käsipuule ja hingasin sisse värsket, vihmale järgnevat puhast õhku. Ma olin väsinud ja pea oli uimane. Miskipärast väsitab Tristaniga tülitsemine mind palju rohkem, kui joomapidu.
Siis tundsin, kuidas keegi asetas oma käed mu puusale. Pöörasin ümber, paar kurjemat lauset juba valmis, kui kuulsin Karteri häält: „Hei, on kõik korras?“ Naeratasin talle ja toetasin oma pea ta rinnale. Mõtlesin, et kui ma hästi palun, äkki saan tunnikese tema toas rahulikult pikali olla.
Karter tõmbas mind endale lähemale, võttis mu pea oma soojade pihkude vahele ja sundis mind endale nii silma vaatama. See, mida ma sealt nägin.. või arvasin end nägevat.. ma tahtsin end lahti rebida, talle öelda, et minu jaoks on ta vaid hea sõber, et ma ei taha talle vale muljet jätta. Sõnad ei tahtnud kuidagi aga välja tulla ja enne, kui ma Karteri eemale lükata sain, suudles ta mind. Kas see on halb, kui ma terve selle suudluse ajal Tristanile mõtlesin? Okei, kustutame selle viimase lause ära.
Pöörasin oma pea kõrvale ja närisin mõtlikult huult. Mida nüüd öelda? Karter luges justkui mu mõtteid ja ütles tasakesi, käeseljaga mu põske silitades: „Ära ütle midagi.“
Ning nagu kutsumise peale oli kohal Tristan. Ta vist alustas oma hoogsat lauset juba poolel teel välja, sest kui ta ukse lahti paiskas, kuulsin ma ainult lõppu: „...ja sorri, et ma nii vihaseks sain..“ Ehk oleks ta veel pikemalt rääkinud, aga ta märkas meid. Karter endiselt mulle väga väga lähedal. Ebamugavalt lähedal. Selle asemel, et viisakalt vabandada ja minema minna, nagu mina tema ja Tia puhul tegin, vaatas ta hoopis vastikusega mulle otsa.
„Hoor!“ Üksainus põlastust täis sõna. Oot, mida mida? Vallaline ja võluv tüdruk, nagu mina, ei või isegi kutile lähedal seista? Et pean mingi terve elu voorusevööd kandma ning isegi suudelda kedagi ei või? Veel enne, kui ma midagi selle peale vastata jõudsin, haaras ta üsna valusalt mu käest ja tiris mu trepist alla: „Me lähme koju, kohe!“ Mis ajast meil üldse ühine kodu on?
„Lase lahti, ma ei tule sinuga mitte kusagile. Kuuled või? Türa, sa teed HAIGET MULLE!“ ma peaaegu karjusin neid viimaseid sõnu. Lahti ta must lasigi.
„Istu autosse!“
„Ee. Ei. Kes sa oled omastarust üldse? Superlapsehoidja?“
„Kuule, jää vait. Sa peaks üldse paremini teadma, kui mingi suvalisega ringi hoorama.“
„AAA, mina hooran ja mis sina teed? Naudid preili Annan-Kõigile-Kätte võlusid?“
Kui palju peab ühele inimesele kurikaga pähe virutama, et tal mõistus tagasi tuleks?
Lõpuks jõudis kohale Karter, kes astus mu kaitseks välja: „Ole nüüd, kui ta ei taha minna, siis ta ei pea minema, rahune maha.“
„Türa, mine munni. Sa peaks mu sõber olema, mitte.. Putsi!“ ärritus Tristan miskipärast veel enam ja tahtis uuesti mu käest haarata. Karter takistas teda, lüües ta käe eemale ja ühtäkki, enne kui ma arugi sain, oli üks-kaks-kolm Tristan oma parima sõbra kallal, haaras ta särgist ning tõukas endast eemale.
Mitte kedagi polnud väljas, kes appi oleks tulnud. Mul polnud tahtmist sinise silmaga õhtut lõpetada ja nii ma nende rusikahoopide vahele minna ei julenudki. Karjusin nende peale- edutult. Viskasin neid oma kingaga- edutult. Kui nad korraks üksteisest kaugemale läksid, haarasin võimalusest ning nügisin Tristanit auto poole: „Okei, lähme. Ma tulen kaasa.“ Aga ainult selleks, et nad oma parima sõbraga üksteist ära ei tapaks.
Kõigepealt Tristan ärritus ja tahtis mulle virutada, siis nägi, et see olen mina, mitte Karter ja kõhkles hetke. Viimast põletavat pilku Karterile visates lõi ta käega ning hakkas aiavärava suunas liikuma.
„Sa ei pea temaga minema,“ sõnas Karter, verist huult t-särgiga tupsutades. Pööritasin selle peale vaid silmi ja ütlesin, et kui see on ainus võimalus õhtut mitte kiirabis lõpetada, siis pean küll. „Tee, mis tahad,“ raputas poiss pead ja läks sisse tagasi.
Selle ajaga oli Tristan takso järgi kutsunud ja nii me vaikides ära sõitsime. Mina vihast ja tema...vist ka vihast. Tuppa jõudes üritasime vaikselt olla, et Verontsi mitte äratada. Kui aga kutt juba minu toas oli, et rõdule minna, ei suutnud ma end tagasi hoida ja pahvatasin: „Kui täis peab olema, et oma parimale sõbrale kallale minna?“
Tristan naeratas seepeale kõveralt: „Ma pole täna midagi joonud.“
„Aa, et siis panid KAINENA Tiaga tatti? Iluuus. Ja kui sa nii kaine olid, mis kuradi pärast sa nii ärritusid?“
Ja siis ta vastas, nagu oleks see maailma kõige ilmselgem asi: „Mulle ei meeldi, kui sa teistega suudled.“
„Kujutad sa ette, mulle meeldib teistega suudelda,“ torisesin jakki seljast võttes, ise väga hästi teades, et ta teadis täpselt, kuidas ma Karterit ei taha. „Ja see nagu üldse ei loe, et sina ameled mingi idioodiga kuskil? Ainult mulle on sellised asjad keelatud või?“
„Ma lihtsalt mõtlesin, et sul on natuke...abi vaja, et sa ei teeks midagi, mida sa pärast kahetseks.“ Jap, kutt loeb mu mõtteid. Aga mul oli nii kõrini. Ta tujumuutustest, vihast ja siis leebusest, minu mõnitamisest ja sõimamisest ning siis hoolimisest.
„L õ p e t a ära juba!“
„Mis asi?“ ei saanud ta aru.
„Ära ole selline. Et kord sa vihkad mind ja järgmisel hetkel oled parim sõber. Kord tuled vabandama, siis hakkad solvama. Ma ei jõua su tujudele ja iseloomumuutustele enam järgi.“
Tükk aega ta vaikis. Siis ütles vaikselt: „Vahel.. vahel ma lihtsalt mõtlen mingis olukorras, kuidas Brady seda lahendanud oleks, mida tema öelnud oleks või kuidas käitunud. Ta oli minust nii palju parema iseloomuga. Palju parem inimene. Iga kord, kui ma nii mõtlen, saan aru, et olen sind solvanud, või sulle haiget teinud. Ning siis see sunnibki mind..parem olema.“
See selgitab nii mõndagi. Aga segadusse ajab ikka.
„Ära ole enam selline. Isegi, kui sa vahel käitud, nagu Brady.. see ei too teda tagasi. Sa pead olema sina ise, mitte lõhestunud kord temaks, kord endaks. Ma ei saa enam aru, kuidas ma sinusse suhtuma peaks või kuidas sinu juuresolekul käituda, kui sa selline oled.“
„Vahet pole, pärast tänast ma isegi ei taha sind tunda,“ pööritas ta silmi ja läks minema. Vot see on juba Tristan, keda mina tunnen. Ja misasja, pärast tänast? Mida ma siis tegin? Peale parimate sõprade tülli ajamise, i mean.
Kuusteist
Paar päeva pole ma teda enam näinud. Ma arvan, et seekord vihastasin ma ta lõplikult välja. Oleks ma varem teadnud, et see on viis, et ta mind ignoreeriks, ma oleks Karteri varem üles otsinud ja temaga abiellunud või midagi.
Oeh, Karterist rääkides, siis temaga on kõik korras. Ma arvan. Otsustasin teda ka natuke aega ignoreerida, sest no, mina ei tea, mida tema sellest suudlusest välja võis lugeda. Aga nagu tavaliselt, arvan ma endast liigagi hästi ning kui me peole järgneval päeval poes kokku põrkasime, naeris ta mu mure üle ning ütles: „Ära põe sellepärast, pidudel ikka juhtub. Ma ei viitsi küll end praegu suhetega vaevama hakata. “ Siis arvas äkki ta, et võis mind sellega solvata ja lisas palju leebemalt: „Ja keegi ju ei arva ka midagi halvasti, ei oodatagi, et inimesed pidudel ilmsüütult põsemusisid teevad. On hullemaidki asju juhtunud. Sõbrad?“ Ja mina olin juba pika pika kõne ette valmistanud, kuidas ta meeldib mulle küll, aga ma ei taha teda.
Mõtlesin, et jess, olen pääsenud, kui tuli taaskord see kurikuulus lause: „Räägime parem Tristanist.“ Miks me alati temani jõuame? Mida on temast üldse nii palju rääkida? Samas polnud päevaga midagi targemat ette võtta ja nii lasingi Karteril end tema juurde viia. Kutt oskab kas maru hästi ja kiiresti koristada või palkas professionaalid, sest eelmise õhtu läbust, mis kuulduste järgi hommikuni kestis, polnud mingit märki. Karteri näol seevastu ilutses üks päris karm haav ja sinikas. Fuhh.
Kui olime end kohvitasside taga sisse seadnud, teatasin kohe, et mind tegelikult üldse ei huvita, mida see loll narkomaan enda eluga teeb, peaasi, et ta mind sellesse ei sega. Karter nagu ei oleks mind kuulnudki...arvatavasti ei kuulnud ka. Rääkis ikka, et mina pean Tristanit aitama, et mina olen ainus, keda ta kuulab.
Oot, kuna see veel juhtus? Misajast? Kas Karter elab mingis unenäos vä? Või ta on siiski mu peale vihane ja tahab, et kutt mu maha lööks. Ma ei tea, minust lahtisaamiseks on kõvasti valutumaid variante ka. Üldsegi, mis ma näen välja nagu väike hea haldjas, kelle elumõttes on kenade silmadega poisse päästa? Olgu, ärge sellele vastake.
Igastahes oli tüüp nii siiras uskumuses, et mul on Tristani üle mingi võim. Kutt ei tunnegi mind ja laksust olen päuervomän valmis. Mida iganes. Mi-da i-ga-nes.
Tegelikult rääkis Karter ju päris armsalt ja mõistlikult, kuidas kõik tema pärast mures on. Kogu selle enda varjamise ja meeleolude kõikumise ning narkovärgi pärast. Kuidas nad kõik üritavad teda igal võimalikul moel aidata, kuid too lihtsalt ei lase ja lööb pidurid peale. Nii Tristanilik olla selline egotsenter, kui kõik tema pärast põevad. Igastahes, oma monoloogi, kui hea ja tore Tristan tegelikult on, lõpetas Karter sellega, et ma ikka pean mingi viisi leidma, kuidas teda aidata. Alles ma olin nii rõõmus, et ei pea temaga üldse suhtlema ja nüüd pean ise tema seltskonda otsima või? Pfff.
Jõudsin täpselt õhtusöögi ajaks koju. Laud oli kaetud kolmele, nagu alati. Ja nagu alati olime mina ning Veronts laua taga, samal ajal, kui Tristan- vana fag- neljasaja luku taga istus. Pidevalt piilus Veronika kurvalt tühjalt seisva taldriku poole ja mul.. viskas kergelt öeldes üle. Nagu, Veronika ühe poja juba kaotas ning nüüd, Tristani isekuse pärast, teise poja ka? Kaua naine teda näinud polnud? Terve see peaaegu aasta, mil Brady on surnud? Mul hakkas niii kahju. Ja kammoon, kaua võib end niiviisi peita? Miskipärast olin ma Tristani peale lihtsalt maruvihane.
Trampisin läbi enda toa Tristani juurde. Muidugi, elus poleks seda julenud teha, aga kõik on Karteri süü- tema pani mulle pähe idee, et ma p e a n teda aitama ja ma seda ka suudan. Ühesõnaga, lõin ukse lahti. Kutt oli päris üllatunud. Just tema jahmatuse pärast sain ta kööki tirida, ilma et ta vastu hakkaks. Asi edenes ilusasti. Panin ta toolile istuma, kuhjasin taldriku kartuleid, liha ja salatit täis ning käskisin sööma hakata. Tuligi kauaoodatud ime- Tristan sõi. Ja korralikku toitu, mitte mingit rämpsu. Minu ego kohe tõusis, mõtlesin, et olengi kõikvõimas päuervomän.
Ehk seetõttu ei märganudki ma seda ebamugavat vaikust, milles me sõime. Või Veronika nihelemist oma kohal ning Tristani kangekaelset noruspäi olekut. Ma olin vist liiga pimestatud sellest, kuidas mul see nii lihtsalt õnnestus. Oleks ma vaid teadnud.
Niipea, kui taldrik tühi, kadus Tristan köögist vähem kui sekundiga. Veronts viis nõud kraanikaussi, seisatas hetkeks ja pöördus siis ümber. P e r s s e, kui vihane ta oli. See on veel vähe öeldud. Ta pole elus minuga nii palju rääkinud, kui seekord, kui ta mu peale karjus, kuidas ma olen üks nähvitsast rumal ja litsakas (Aaaah?) plika, keda ta taluma peab ning kellel pole õigust tema pereellu end segada. Ahah, mis pereellu, kui nad oma pojaga väldivad üksteist? Olgu, ma polnud oodanudki erilist tänu või midagi, ag apuhast sõimu? Olge nüüd, mida ma siis nii valesti tegin? Filmides sellised vahelesekkumised toimivad alati. Ma ei saa aru.
Läksin Tristani juurde. Tänu ei oodanud ma ka temalt. Noh, sõimu ka mitte, sest mul ju siiski oli VÕIM ta üle. Keegi vist unustas sellest aga Tristanile rääkida. Ego langes jälle. Siis ta karjus midagi umbes, et taldrik pole kunagi olnud talle mõeldud, vaid Bradyle. Et Veronts armastas Bradyt alati rohkem kui teda. Ta ütles, et põhjus, miks ta end viimane aasta nii peitnu on, on see, et Veronika ise nõudis talt, et ta silma alt ära oleks, kuna Tristan meenutab liiga palju ta kallist Bradyt. Daah, mida ta loodab, nad olid siiski kaksikud ju. Aga no, põhimõtteliselt sellepärast ongi kõik pildid ainult Bradyst. Mul hakkas isegi kahju Tristanist, sest no.. pole just meeldiv, kui isegi su ema, kes peaks sind tingimusteta armastama, ütleb sust lahti ja tunnistab avalikult, et armastas su venda palju rohkem. Ma täitsa imestan, miks Tristan Bradyt ei vihanud..
Siis kukkus kutt mind aga süüdistama ja mu peale uuesti karjuma ning mu kahjutunne lendas aknast välja. Okei, sorri, aga kust kurat mina pean teadma, mida ma võin teha ja mida mitte, kui mitte keegi ei suvatse mulle reegleid selgitada.
Ja muidugi, sellega asi ei piirdunud. Loo tipphetk oli siiski siis, kui ta teatas, et ma ei või enam Karteriga suhelda, kuna too on Tristani sõber. Ausõna, nagu lasteaias oleks. Misajast on ta arvamusel, et võib mulle mu elu ette dikteerida? Või noh, lasku käia, aga ta ei saa eeldada, et ma ka tegelikult tema sõnu järgin.
Ma sain niii vihaseks. Olengi vihane laps, andke andeks ja saatke mulle psühholoog. Aga, ma tahtsin tõesti ainult aidata, siiralt tahtsin, ja siis need hullud peaaegu tapavad mu ära. Tänks, Karter, minul ju ongi võim. Igaljuhul otsustasin, et seda mängu võime kahekesi mängida ning karjusin ka. Et jätku vähemalt oma elu raiskamine narkole. Et kuigi ta ema temast ei hooli ja ei pruugi temast välja teha, siis ta sõbrad hoolivad endiselt ja tahavad teda aidata, aga kui tema selline sitapea on, siis teeb ta sellega ainult teistele haiget, mitte endale. Oi kurat, selliseid asju poleks küll pidanud ütlema. Kutt võttis kätte ja lükkas mu täiest jõust vastu riiulit, millel oli lahtine süstal. Saate aru- lahtine. JA KASUTATUD. Enam-vähem kaks sentimeetrit jäi mu täiuslikust ja rikkumata nahast puudu. Tristan ehmatas ise ka vist ära, sest sama kiiresti, kui ta oli mu riiuli vastu lükanud, tõmbas ta mu sealt ka ära.
Ah, persse. Mind ei huvita. Mingu tõmmaku endale ületoos kaela, tahaks näha, keda kotib. Peale Karteri ja ta sõprade muidugi, kes kõigest hoolimata endiselt tema kõrvale on jäänud. Kuidas ei saa üks inimene aru, et nii teeb ta eelkõige teistele halba?
Natuke aega tagasi helistas Karter, küsis, kas ma olen edusamme teinud. Jah, olen-olen. Edusammud puudutavad muidugi minu peaaegu surma saamist, mitte Tristanit. Lootsin, et Karter ütleb midagi sellist, nagu „Nojah, vähemalt sa püüdsid..“ Aga eeeei, tema ütles, et küll läheb paremaks. Küsisin Karterilt veel, miks pole mina Tristanid narkouimas näinud, me elame siiski koos. Seepeale hakkas kutt naerma ja ütles, et tavaliselt tõmbab ta end segi oma niinimetatud sõprade juures ja öösiti.
„Noh, juba need on edusammud. Vanasti ei teinud ta hommikul ja õhtul vahet, tema jaoks oli pohhui, kuna ta midagi ninna tõmmatud saab. Aga pärast sinu tulekut on ta nii vähe tarvitanud, et ma arvasingi..“
„..et mina olen asjaga seotud?“ lõpetasin ta lause. Vaevalt nüüd küll. Igastahes kutsus Karter mu parki, nende kallisse kogunemispaika. Tristan läks kuuldavasti ka, nii et võite kolm korda arvata, kas ma olen pargis või ei. Viimased kaks ei loe.
Ma olen nii väsinud. Kõigest. Ma ei taha enam kuulda narkopoistest. Emast, kes ei hooli oma lapsest. Ja ma ei taha näha neid lollakalt armsaid silmi. Mulle aitab. Ma olen valmis koju minema.
No comments:
Post a Comment