Osad 17-23

Seitseteist

Olete kunagi tundnud sellist kohutavat ängistustunnet, mis ei lase hingata? Kui te lihtsalt, ilma mingisuguse nähtava põhjuseta tormate oma tuppa, lööte aknaklaaside värisedes ukse kinni ja tahate nutta, kuni enam pole mitte ühtki pisarat jäänud? Või tahate ära joosta. Kuhugi kaugele, kõigest eemale, et ei peaks mitte kunagi enam tundma. See nädalavahetus. . Täiesti hull. Ma pole vist elu sees nii palju nutnud. Isegi mitte siis, kui ma lasteaias mänguautoha piki pead sain ja noh- see oli juba valus, mul on isegi neli armi sellest.

Kõik algas ju üllatuslikult hästi. Oleks pidanud aimama, see vaikus enne tormi lõppeb alati katastroofiga. Igal juhul, reedel oli koolis väga lühendatud päev, sest mingi saksa keele õpetaja tuli oma aastaselt puhkuselt tagasi ja juhtkond tahtis seda tähistada. Teate ju küll, kuidas alati kõik mõistatavad, mis õpetajate puhkeruumis tegelikult toimub? Noh, suuremat sorti läbud. Absoluutselt kõik kõlbab tähistamiseks, et aga saaks konjakid ning veinid lahti korkida. Aga anname andeks- vastupidiselt üldlevinud arvamusele on ka õpetajad inimesed.

Aga m i l l i n e õpetaja see veel oli. Esiteks oli ta nii kuradi noor. Mingi kakskümmend kolm äkki? Mismoodi ta üldse gümnaasiumiõpetajaks sai? Ostkis kuskilt kolme tonni eest paberid vä? Okei, mõtlesin siis, äkki on tsikk pool elu Saksamaal elanud või ise sakslane, et oskab kõike ja teab kõike. Panin mööda natuke. Tunnis kõndis ta ringi väga võrgutavalt- umbes nagu emased gorillad- ning rääkis pidevalt vigases saksa keeles, saamata aru, et akkusativi või dativi kasutades artikkel sõna ees muutub tegelikult ka r e e g l i t e järgi, mitte niisama umbropsu, kuidas talle endale sobib. Mismoodi ta seda võõrkeelt veel õpetama peaks, see koht jäi mulle mõistatuseks.

Ja noh.. ma pole tegelikult kunagi teiste suhtes väga kriitiline olnud. Mul on ükskõik, mis stiili inimesed eelistavad või mis riideid kannavad. Eks ole ma endalgi oma lõhkikistud teksaste ja korsett-toppidega naljakaid pilke saanud. Aga see õpetaja.. ma pole suvel rannaski nii nappe riideid näinud, kui tal seljas olnud. Tibi lihtsalt edvistas iga meessoost õpilase ees, tõmmates pidevalt oma miniseelikut aina ülespoole. Aususe mõttes pean mainima, et see seelik oli tegelikult umbes viisteist sentimeetrit lai helesinine teksapael. Lisame juurde äärmiselt avara dekolteega topi (oleks vabalt vesti võinud selga panna, tulemus on sama) puudriga mökerdatud nägu, paksuks võõbatud ripsmed, mis nägid välja nagu kärbsejalad ja roosad huuled- ning ei peagi palju arvama, miks iga meessoost õpetaja lausa kibeles puhkeruumi ning iga poisslapsest õpilane ilastas saksa õpiku peale. Õõõh, mehed.

Siis märkas ta, et tal on uus õpilane klassis. Noh, mina. Tuli, ütles paar sõna või lauset, mis tema arust oli vist ideaalne saksa keel, minu arust aga nagu kiimas pulli armusõnum. Keegi polnud teda vist hoiatanud, et ma õppisin saksa keele kallakuga klassis ning olen pea iga suve vähemalt kuu aega vanaema juures Düsseldorfis veetnud.. Rääkisin pika jutu maha ja naeratasin võidukalt. Nagu ma arvasingi, ei saanud tibin mitte millestki aru, vaatas möku näoga ainult otsa ja tegi teist juttu. Olgu, andis mulle siis ajalehed kätte ja käskis lugeda.

Einoh, iseenesest oli ju tore saksa keele tund. Tüdrukutega rääkis pudikeeles, nagu kolmeaastaste arengupeetusega lastega, poistele andis varjamatuid vihjeid, et ta on täna õhtul alates kella kaheksast vaba. Ja kui aega sai, õpetas ka ainet. Aega ta muidu ei saanud.

Enne viimast tundi oli pikk vahetund, nii kakskümmend kauaoodatud minutit. Nagu alati istusin müüril ja tegin end väga kasulikuks. Ehk siis kõlgutasin jalgu. Karter tuli jälle minu juurde. Suitsetama. Tüüp suitsetab vist iga kahe minuti tagant. Ma olen näinud, kuidas ta ühest tunnist neli korda välja küsib, et akna taga suitsu teha. Aga okei, kes olen mina, et teda hukka mõista?
„Miks eile siis ei tulnud? Meil oli päris lahe lõkkeõhtu,“ müksas ta mind küünarnukiga.

„Jaa, olen kindel, vahukommid ja puha?“ aasisin teda. Tundsin end tema juuresolekul üsna vabalt, mingit pinget polnud. Äkki taipasin, et hoolimata minu vastuseisust ja püüdlustest, olin tõepoolest endale saanud sõbra, keda ma võib-olla ka igatsema hakkan, kui ära pean minema. Oleks pidanud juba teadma, et mu plaanid ei lähe kunagi nii, nagu mina neid tahan.

Siis hakkas jälle pihta jutt Tristanist. Okei, igatsema ma teda vist siiski ei hakka. Kutt lihtsalt ei anna alla. Ma üritasin ju, ausõna. Tristan ise on jobu.
„Mhh, kui sa juba ta voodisse said nii, et ta sind läbi ei tõmmanud, tähendab, et ta päris austab sind ju,“ teavitas Karter, puhudes suitsurõngaid, „järelikult midagi sa talle tähendad.“ Olin rabatud.

„Kuidas sina sellest üldse tead?“
„Aah, noh, Tris rääkis kunagi, kuidas sa talle kätte maksta tahtsid ja ise sisse kukkusid,“ hakkas Karter naerma. Ilus. Mis kutt on nagu mingi külamoor, et vaja kõigest kohe sõpradele rääkida? Ei tea, mida ta veel on minust jutustanud?

Selgitasin igastahes talle sõbralikult, et see pole väga tema asi enam ja kogu see arvamus, et ma olen räige päuervomän, läks aia taha. Siis see tarkpea ütles, et ma poleks tohtinud Tristani ja Veronika ellu sekkuda. Mida mida? Esiteks tahab ta, et ma kutti aitaks, siis teeb ta avastuse, et ma pean teda aitama ILMA, et ma teda segaks? Et kuskilt kaugelt torkan teda mingi pika latiga ja hõikan, et „Ole nüüd hea poiss ja tee nii!“? Palgaku psühholoog talle.. või siis palgamõrvar, üks kahest. Miks tal mind veel sinna vahele vaja on, eriti kui ma k õ i k e valesti teen, sest mitte keegi ei suvatse mulle mitte millestki rääkida. Tahavad ainult tulemusi ja tulemusi. Tüübid lihtsalt loodavad, et ma olen mingi Herkulee Poirooo ja saladused ise välja nuhin. Ausõna, need inimesed siin on nii ära keeranud.

Karter ohkas, viskas oma koni maha ja lausus end minekule asutades: „Ja nüüd on veel Jaanika ka tagasi..“ Ee.. Jaanika on ju see saksa keele õpetaja... Okei, ei huvita, ei tahagi teada. Midagi toredat see nagunii olla ei saa.

Veronika juures on päris sõbralik õhkkond. Tema ignoreerib mind. Tore. Tristan ka. Huvitav, millega ma seekord selle õnne ära teenisin? Mis siis, et ma ei tahagi temaga rääkida, kuid nüüd ajab ta mind närvi sellega, et ta lihtsalt vaatab minust läbi, nagu ma oleks mingi tühi koht. Ausõna, kutt leiab ka igas olukorras sellise võimaluse, kuidas mind välja vihastada. Suur aplaus talle selle eest.

Noh, nagu mainitud, lõppes päev katastroofiga. Mulle helistas Sander, Timo sõber. Kui te olete ära unustanud, siis Timo on mu BFF-vanem vend- super nõuandja, keda mul õnnestus natuke..ee.. ärritada. Miskipärast helistas ta Timo numbrilt ning veel enne, kui ta peale oma nime midagi öelda sai, teadsin, et midagi väga tõsist on juhtunud. Sander nimelt ei salli mind. Oh, well, võtku järjekorda.

Seekord mu ennustamine isegi õnnestus ja midagi tõesti juhtus. Timo. See kuradi lollpea läks oma bike’iga sõitma, kui vihma sadas ning põrkas „kogemata“ suure veoautoga kokku. JOBU, ta teadis väga hästi ju, et tal on pidurid nii läbi, et neid peaaegu polegi, türa, mis inimestel vahel peas on? Mida kuradit ta üldse mõtes? Persse!

Peale selle, et ta on oma saja erineva vigastusega üsna tõsises seisus haiglas, ei kuulnud ma rohkem midagi, sest ma lihtsalt lasin telefonil käest kukkuda.. Ma p i d i n koju saama, Timo juurde minema ja veenduma, et temaga saab kõik korda. Jah..koju minema.. MILLEGA?
Läksin Verontsi juurde. Selgitasin põhilised asjad ära. Okei, ma ei lootnudki, et ta on nii lahke, et u kohale sõidutab või kaasa tundma hakkab. Aga tüüp lihtsalt vaatas minust mööda ja kõndis minema. Fakk, et ma ei osanud ka oma maailmaparandamisega kaks päeva oodata. Helistasin siis empsile, muretsedes kõigest natuke selle hiiglasliku telefoniarve pärast. Ütlesin, et ta mulle kahe sekundiga kaardile vajaliku bussiraha saadaks. Alguses ei saanud ta aru, miks, sest no..ma olin natuke hüsteerias. Selgitasin talle kiiruga, et Timo on haiglas, see kõlas umbes nii: „Tmohagas“. Andsin talle natuke pikema selgituse ja olin peaaegu rahunenud. Varsti varsti istun bussis. Aga mida mu ema teeb? Ta lihtsalt ütleb: „Kahju küll, aga sa ei lähe.“

M i s t o i m u b? Timo on talle nagu oma poeg. Teoreetiliselt ja tehniliselt ja grammatiliselt ju ongi. Ning teda lihtsalt ei koti? Ma ei suutnud seda uskuda, ma pole mitte kunagi oma ema nii palju vihanud, kui sel konkreetsel hetkel. Ta isegi ei küsinud, kuidas Timol läheb, kui palju ta viga on saanu. Issand, naine on oma „tütre kaitsmisega“ liiga kaugele läinud. Mida kuradit ta arvas? Et ma tegelikult lähen kusagile hooraorgiale?? Ma olin peaaegu paanikas, mul oli vaja saada koju ja kõik, eesotsas mu oma emaga blokkisin. Ja mina veel arvasin, et just tema saab minust kindlasti aru.
Nii ma siis istusin esikus, kingariiuli peal, ja nutsin. Ma pole kunagi nii avalikult ja nina löristades nutnud. Ka mitte haiglas pärast avariid end haletsedes või kui südamevalu tappis. Peaaegu alati olen ma kõike endas hoidnud ning enam ma lihtsalt ei suutnud.

Tristan tuli minu juurde. Ta lihtsalt seisis seal ja vaatas mind. Tõmbas mu püsti, tegi korteriukse lahti ning lükkas mu välja. Esimene mõte, mis peast läbi käis oli, et selge, kõigele tipuks visatakse mind nüüd korterist ka välja, kui superduper. Aga ei. Ta andis mulle mu jaki ning läks ise ees trepist alla. Kuna ta midagi ei öelnud, ei teadnud ma, kas peaks talle järgnema või ukse taga ootama. Läksin siiski kõhklevalt välja. Ukse ees ootas Karter oma hõbedase opeliga. Ta viskas Tristanile võtmed ja ütles poolnaljatades-pooltõsiselt, et too autot ära ei lõhuks. Mind vaatas ta erilise kaastundega. Fakk, ma vihkan seda kastunde-pilku. Isegi sellises olukorras tundsin, kuidas raev tõusma hakkas. Seisin siis seal, peas läbi käimas sajad mõtted, mida kõike ma neile ütleks ja mida kõike ma nendega teeks.

„Tuled või ei?“ küsis Tristan lõpuks. Ma ei saanud aru, kuhu meil minek on. Kohalikku karjääri ehk? Silmi pööritades sõnas ta: „Ise tahtsid koju minna. Haiglasse. Ma viin su ära, tuled või ei?“ Sel hetkel.. oeh, sel hetkel ma lihtsalt armastasin seda sitapeast kutti. Vähem kui sekundiga olin autos, turvavöö kinni: „Miks me juba ei lähe?“ Karter jäi ma kallile autole järgi vaatama. Kaastundlikult.

Mul polnud sõnu, kui tänulik ma olin. Kuid Tristan ei tahtnudki tänu, mu kogelevad katsed midagi head öelda, katkestas ta kiirelt oma „lõpeta-juba-sa-rumal-plika“ pilguga. Kurat, kus ta sõitis. Kutil oli suht pohhui liiklusmärkitest, kiiruspiirangutest ja teistest liiklejatest. Tegelikult tekkis mul sügav kahtlus, kas tal üldse load on. Okei, okei, sorri. Ma peaks sellegagi rahul olema ja mitte virisema. Aga ma tahaks haiglasse siiski omal jalal jõuda, elusana, mitte võtta koht sisse Timo kõrvalvoodis.

Igal juhul sõitis Tristan umbes nelisada kilomeetrit tunnis ja me jõudsime mu kodukoha haiglasse päris kiiresti. Jätsin tema autosse ning tormasin sisse. Nägin seal päris mitut tuttavat nägu. Robi tuli esimesena minu juurde ja kallistas: „Ära muretse, küll kõik korda saab.“ Nad seletasid üksteise võidu, mis juhtus, kuidas juhtus ning kuna juhtus. Selgus, et Timo siiski võttis tööpakkumise vastu ja läksid Kerliga seetõttu tülli ning siis lahku. Nojah, mulle polnud see tüdruk kunagi meeldinud. Liiga enesekeskne eneseimetleja.

Timo oli veel kusagil opil, mis seadis ta jalaluud ilusasti paika ning siis pidi arst infoga tulema. Kõik olid nii murtud ja istusid, pea norgus. Mina paigal seista ei suutnud. Marssisin ühest koridori otsast teise, silmanurgast nägin, et Tristan tuli ka sinna, seistes delikaatselt kaugemale, kohvimasina juurde. Ausalt öeldes, ma ei tahtnudki teda teistele tutvustada. Mis ma olekski öelnud: „Hei, see siin on Tristan, ma vihkan teda ja tema mind, aga noh.. siin me oleme.“?
Et ta end liiga üksikuna ei tundnud, läksin tema juurde. Jõime üksteise võidu tass kohvi tassi järel, sirvisime mõttetuid ajakirju ja vaikisime. Olin talle veel rohkem tänulik, mul polnud ühekski sõnaks tuju.

Pärast tundide pikkust ootamist tuli arstionu. Koleda ninaga. Aga ta ütles, et Timoga saab kõik korda, ta on natuke muljutud küll, kuid kui kõik ootuste kohaselt läheb, on kõik korras. Et see oli väga raske õnnetus, kuid Timo pääses sellest kergemalt, kui oleks oodanud. Ning seepärast ma armastasin seda suurt nina.

Mind lubati tema juurde. K u i abitu ta välja nägi, kõik need voolikud küljes, nii kahvatu, sinikad ja marrastused.. Alati on tema olnud see tugi, millele mina toetunud olen. Ja kui mõelda nüüd, et ma oleks temast peaaegu ilma jäänud.. Nüüd oli minu kord talle toeks olla.

Võtsin ta külma käe ning pigistasin õrnalt, andes märku, et ma olen seal. Kõlas väike koputus, Tristan nõjatus uksepiidale ja vaatas mind küsivalt. „Ma ei lähe enne, kui ta üles ärkab,“ teatasin vaikselt, pisaraid neelates. Mõtlesin, et nüüd ta jätabki mind siia ja läheb ise koju tagasi, aga ta vaid noogutas ja ütles, et on kohvikus söömas. Millega ma selle headuse ära olen teeninud?
Pikapeale ta tuli teadvusele. Vähemalt nägi ta mu ära ning naeratas jõuetult. Seletasin talle, et ma ei saa kauaks jääda, et ma pean kohe kohe minema hakkama, aga helistan iga päev Robile, et kuulda, kuidas paranemine läheb. Tõin tosin vabandust, aga ta ei tahtnudki seda. Timo jaoks oli oluline see, et ma tema pärast sinna tulin. Ja ma sain lahkuda kerge südamega. Noh, kergemaga, kui ma sinna olin tulnud.

Pidime ära minema, et normaalsel ajal tagasi Verontsi juurde jõuda. Sain arstilt uue kinnituse, et Timoga saab kõik korda ning lõpuks ma sundisin end auto juurde. Siis helistas emps, kes sõimas mu reaalselt läbi, et ma tema keelust üle astusin. Mida vittu, no ausalt? Timo on haiglas ja teda ei koti? Oih, sorri, seda ma juba ütlesin. Asi on ametlik, ma tahan uusi vanemaid. Tekkis ülisuur kiusatus ööseks päris oma koju minna, päris oma voodisse, kuid seekord mõtlesin ma Tristanile ka. Ja muidugi polnud mul oma koduvõtmeid kaasas.

Pimedas sõitis ta naaatuke ettevaatlikumalt. Nii kaks kilti väiksema kiirusega. Ausõna, mul tervisekindlustuski tegemata, niisiis temaga ma enam ei sõida. Kuna mul oli juba parem tuju ning enam vaikust ei tahtnud, küsisin uudishimulikult, mida tähendas Karteri lause „Nüüd on veel Jaanika ka tagasi.“ Raisk, kutt oleks lihtsalt kraavi sõitnud. Keset teed, k e s e t teed jättis ta auto seisma ja ütles vihaselt, et kui ma üleüldse koju tahan jõuda, siis ma olen ülejäänud tee vaid. Olgu siis. Tema keelust on mul tegelikult pohhui, kuid ma olin väsinud ja siiski ka tänulik, nii et ma ei hakanud teda rohkem torkima.

Jõudsime koju. Veronika oli jälle õhtuses vahetuses. Ja Tristan. Oeh. Terve see päev oli üks kuradi põrgu. Kogu see muretsemine, närvitsemine, nutmine, solvumine, vihastumine ja lõpuks tohutu kergendus.. pluss tänulikkus. Mu emotsioonid olid lihtsalt nii laes, ma poleks suutnud mitte millelegi „ei“ öelda, ma polnud võimeline võtma vastu arukaid otsuseid. Ning persse, Tristan sai sellest aru. Ta sai sellest aru ja kasutas seda julmalt ära.

Aga öö Tristaniga.. iga hetk, alates sellest, kui ta oma t-särgi peaaegu pooleks rebis, et seda seljast saada, kui kindlalt ta mu pluuse seljast tõmbas, kui õrnalt ta oma käega mööda mu keha libistas, kui tugevalt ta mind hoidis, kui mõnus tundus iga tema puudutus... iga sekund oli seda väärt. Ma ei kahetse. Kuigi, mind tõesti huvitab väga, kuidas ma talle nüüd otsa vaatan. Ma mõtlen pärast seda, kui ma kõik oma põhimõtted aknast välja viskasin.

Kaheksateist

Jaa, ma juba tean, mida te kogu sellest värgist arvate. Pärast kõike seda Tristani vihkamist ja neid solvanguid, andsin ma lihtsalt alla. Näen teie etteheitvaid silmi, sest „korralikud tüdrukud“ ju nii ei tee ning iga suvalise tolkamiga voodisse ei roni. No sorri, mõelge, mis tahate. Me mõlemad vajasime seda. See oli hea, isegi väga, ja ma ei kahetse, nagu ma eelminegi kord ütlesin. Huvitav, miks mul siis nii kehv tunne on?

Ahjaa, võib-olla selle pärast, et Tristanil on kogu aeg õigus olnud ning too öö lihtsalt tõestas talle, et ma olen mingi suvaline lipakas, kes igaühega voodisse ronib, kes ainult tellimuse esitab. Fakk. Nii minulik lasta esimesel ettejuhtuval võimsate kõhulihastega kutil..ee, saate aru küll.
Igal juhul, kui mina hommikul lõpuks silmad lahti julgesin teha, oli ta minu kõrvalt läinud. Minu seisukohta arvestades on see muidugi väga super, sest ma tõepoolest ei kujuta ette, mis näoga ma talle edaspidi otsa vaatan. Mõnes mõttes oleks see isegi meeldiv olnud. Ärgata tema kaisus, näha esimese asjana hommikul tema imelisi silmi..OKEI, see oli praegu mu aju lollim osa, mis võimust võttis. Ma tean küll, et kui ma kellegi sellisega edaspidi magada tahan, siis Tristan poleks isegi varuvariant mitte. Aga noh. Veidi vähem, kui pool kuud on jäänud, nii et kui ma Džeims Blondilikult end varjan, võib tema ignoreerimine isegi õnnestuda.

Kell oli mingi pool seitse, pühapäeva hommikul. Ma ei ärka kooliajalgi nii vara üles. Meisterlikult hiilides ja end varjates õnnestus mul märkamatult ja vaikselt kööki jõuda. Mis sellest, et ma kaks korda esikunagi maha ajasin, enda ketsidele koperdasin ja lõpuks mingi vaasi ära lõhkusin. Killud peitsin vihmavarjuhoidjasse.

Tegin jälle superhea kohvi endale. Ma ei saa aru, kuidas ma küll oskan, peaks mingi kohvipoe avama vist. Eniveis, oli vara, ma olin väsinud, kehva enesetundega ja tahan kohvi nautida. Äkki otsustasid mingid jobud, et hakkavad minu köögi..okei, Veronika köögi akna all oma peretüli lahendama. Kus olid mehel alles kopsud, et nii palju karjuda jõudis. Hääl tundus kuidagi ähmaselt tuttav..

Kuna ma pole ju üldse mitte uudishimulik, ronisin akna juurde ning varjasin end kardinaga. Mingi punase pisikese auto juures karjusid üksteise peale ei keegi muu, kui Tristan ja Jaanika. Miks Tristan saksa keele õpetajaga tülitsema peaks? Tegemata jäänud kodutöö pärast? Ei imestaks üldse, kui arvestada, et kutt käib heal juhul korra nädalas koolis ja siis teeb ka pooltest tundidest pausi. Ei tea, miks teda juba välja pole visatud..

Tristan oli väga marus. Ta pole isegi minu peale nii vihane olnud ja s e e juba ütleb midagi. Tüüp lõugas õpetaja, nagu õ p e t a j a peale, sõimas igasuguste hellitavate nimedega teda litsiks ja muud sellist. Okei, kodutöö pärast nad vist ei vaielnud..

Jaanika seevastu oli nagu vana rahu ise. Ausalt, kui Tristan mind juba nii vihase näoga ainuüksi vaadanud oleks, paneks ma vastassuunas jooksu. Naine aga lihtsalt kuulas ta sõimu üleolevalt naeratades pealt. Kui Tristan vait jäi, kummardus Jaanika tema poole ja sõnas midagi vaikselt. Kuna aken oli lahti ja ma ei tahtnud teiste tüli pealt kuulata, kuulsin kogemata iga sõna: „Saa juba aru, sellest pole tagasiteed. Ükskõik, mida sa ka ei teeks, mina võidan igal juhul ja sina kaotad.“ Siis läks ta autosse ning sõitis minema. Teisel katsel, esimesel suretas ta auto välja. Jälle üks saladus? Miks keegi kohe ei võiks oma saladused letti lüüa, mitte, et iga päev satun ma üha enam segadusse.

Veidi aja pärast tuli Tristan kööki. Ta jätkas minu ignoreerimise kampaaniat, mis mulle täie raha eest sobis. Ma juba hingasin veidi kergendatult, et ei pea hakkama rääkima teemal „See ei tähendanud midagi.“ Noh, tegelikult oli asi rohkem selles, et kuigi see mulle midagi n i i ei tähendanud, ei tahtnud ma mingi hinna eest kuulda, kuidas see Tristani jaoks ka midagi ei tähenda. Ja see külm, arrogantne pilk, mis ta mulle heitis, häiris mind sügavalt.
Kutt sukeldus külmkappi ja korjas absoluutselt kõik vähegi söödavad asjad sealt välja. Ahhaa, nüüd ma siis tean, miks mina pidevalt näljas pean olema. Mingil idiootsel põhjusel tuli mulle peale üks äärmiselt värdjas õrritamistuju.

„Kuule, sa peaks tõesti Jaanika maha jätma, ta liiga vana ja kole su jaoks.. või seob teid ainult seks?“ ütlesin talle võileiva koorikut näkitsedes. Jah, see polnud just kõige naljakam ja ilusam ütlus, aga mul oli vaja oma kehv tuju kellegi peal välja elada. Kuna Tristan selle põhjustas, siis ei viitsinudki ma ohvrit kaugelt otsida.

Oi, kui suur viga see oli. Tüüp viskas ketšupipudeli, vorsti ja muud asjad maha, karjus, et see pole minu asi. Täpsed sõnad olid vist: „Käi vittu, ära topi oma suurt nina minu kuradi asjadesse!“ Tänan väga, mul on väga armas ja väike nina.

Ja siis ta viskas mind võikarbiga. Saate siis aru. VISKAS. TÄIEST jõust mind võikarbiga vastu kulmu, mis nagu täiega verd jooksma hakkas. Ning see oli päris suur haav. Okei, väike ja mitte eriti sügav, aga ikkagi! Fakk. Kuidas ta julgeb?? Olgu, ma olin ka veits süüdi, aga ihunuhtlust sellise asja eest ikka ei saaks. Ausõna, ma olen selle poole kuuga neli korda rohkem sinikaid saanud, kui kodus terve seitsmeteistkümne eluaastaga. Üleüldsegi. K u i d a s ta julges??
Võtsin võipaki põrandalt üles ning virutasin lauale lapikuks. Ma sõna otseses mõttes värisesin. Raevust. Ma olin ta peale nii vihane, et ma ei suutnud karjudagi. Tõusin, et oma tuppa minna. Kutt jooksis mulle järele, käes mingid puhastusvahendid ja sidemed. Võtsin tal need käest, puksisin ta rõdule ja virutasin ukse kinni. Jätsin kaks näppu sealjuures sinna vahele. Lisaks lõhkisele kulmule tuleb mul vist veel murdunud sõrmede eest hoolt kanda. Lukustasin ukse, istugu seal väljas, kui tahab.

Istuski. Noh, paar minutit. Et tulla tabavale mõttele ning oma võtmega uks lahti teha. Tal on vist tõesti probleeme aru saamisega, et ma ei taha teda praegu teda näha. Mu käed värisesid tohutult ja mitte valust. Rohkem sellest, et ma hoidsin end täiega tagasi, et talle mitte kallale minna. Kuigi, see tegi ikka kuradi haiget- võipakiga vastu kulmu saamine.

Ta võttis vati mu käest ning hakkas sellega ise mu kulmu puhastama. Ta käed olid oodatust palju pehmemad ja õrnemad, mis tõid mulle paar ilusamat mälestust, kui ta käed olid sama õrnad ja pehmed ühes muus kohas.. Ah see, kuhu me jäimegi?
Tristan puhastas mu haava, pani sinna plaastrigi peale. Mis ajast tal üleüldse süütunne eksisteerib? Sisistasin talle, et mul pole ta abi vaja ning ta võiks nahhui tõmmata või kusagile nurka ronida ning ära surra.

Siis istus ta raskelt mu kõrvale voodi peale ja ütles tasakesi: „Palun aita mind, mul on su abi vaja..“ Hah, väike vihje sulle, mees. Kui sa kellegi abi tahad, ära viruta talle võipakiga vastu vahtimist.
Otsustasin natuke lahkust näidata nind äge olla ja ta ära kuulata. Tuli välja, et Karter oli talle miskitpidi aru pähe pannud. Ja veel millise aru. Kuti jutu järgi olen ma mingi kuradi päästeingel, kel pole muud teha, kui oodata, kuna Tristan otsustab mu abi vastu võtta. Ee, olen ma sedaü ldse kunagi pakkunud? Ja Karteriga tuleb mul veel pikem jutuajamine, mida ta susserdab nii ühe juurest teise juurde. Kuid.. Tristani silmad olid nii ilusad ning ta oli tõesti siiras oma mõttega, et tahab narkost loobuda. Nojah, olen täna siis lahe tüdruk üks-kaks-kolm.

Läksime koos tema tuppa ja võtsin maast suvalise musta prügikoti, mis oli märg. Iuu, ei taha teada. Võtsin riiulilt oma sadakakskümmend süstalt, mingit kotikesed valge pulbriga, kanepi ja isegi peavalutabletid ning viskasin need kotti. Tüüp läks jälle endast välja. Mingu parem vihatalitsemiskursustele. Rabas siis mul koti käest ja karjus, mida ma omast arust teen. Issand, nagu poleks aru saada.

Selgitasin talle rahulikult, et kui ta tahab mu abi saada, siis ta ei karju mu peale enam. See aitas natuke ning ta jäi vait. Siis ütles ta suurte silmadega, et ta lootis, et tuleb minu tuppa elama, et mitte kiusatusse langeda. Ah või nii. Mida ta õigupoolest siis tahab? Narkost lahti saada ja mu abi või hoora? Sest viimase valiku puhul jään mina küll mängust välja.

Lõpuks, pärast kümneminutilist kapriisitsemist, karjumist ja õllepudeli ära lõhkumist, sai ta aru, et mul on väga õigus. Vau. Ma päris imestasin, kuidas ma üleüldse julgen tema juures olla, kui ta karjuma hakkab. Äkki saan jälle millegagi pihta. Igastahes, viskasime kõik ta kraami suurde prügikasti, mis oli maja ees. Algus seegi. Seejärel tuli Karter Tristanile järgi, et kellelegi külla minna või midagi. Tristan läks toast jopet tuua, nii oli mul võimalus Karter paika panna. Või noo, temaga vähemalt rääkida.

Ütlesin talle, et kutt on mulle lihtsalt viis teenet võlgu. Alguses ei saanud ta aru, siis tabas ära: „Ooh, sa nõustusid teda aitama? Väga super!“ Nagu mul oleks olnud võimalust ei öelda, keeldumise korral oleks Tristan mulle põrandalambiga virutanud. Ütlesin, et ärgu siiski midagi suurt ja imelist lootku, sest mul on sellest tüübist juba väga kõrini. Lugesin talle sõnad peale, et ta Tristanil silma peal hoiaks, sest kuigi Karter ise narkoga ei tegele, siis Tristani lollid sõbrad seda tegid ning ma ei viitsinud iga päev otsast alustada, sest need niinimetatud „sõbrad“ rikkusid kõik ära.

Kui nad end minema asutasid, ütles Karter: „See et, õhtul on pidu ühe mu sõbra juures, sa oled ka oodatud kui tahad läbi astuda ja kõige lahedamate kuttide seltskonda nautida.“
Kuna ma olen praegu siin ja lõbustan teid, siis ilmselgelt ma ei läinud.

Putsis. Sorts selle pausi pärast. Karter helistas, huvitav, kus ta mu numbri sai? OLGU, pole oluline. Andke andeks, et ma nii kiiresti räägin.. ja katkendlikult, aga ma ajan rääkimise pealt praegu riideid selga. Sest see pedekas Tristan otsustas, et nüüd on õige aeg üledoos endale hankida, suva sellest abi saamisest ja tõmbleb mingis korteris krampides. Kurat, poisil on lihtsalt lapsehoidjat vaja. Ja lisaks kõigele, ei oska nad kiirabi kutsuda, vaid tulevad mulle järele. Jah, kiirabis esitatakse küsimusi.. aga mis kuradi geenius ma meditsiinialal olen? Persse, persseeeee. Niiet nad lasevad oma sõbral surra, selle asemel, et midagi kiirabis kokku valetada?
Fakk, nad on kohal. Tropikari.



Üheksateist


Südamest vabandust, et ma pole juba peaaegu nädal teile oma kõige ilusamat elu salvestanud. Nii palju, kui mina nüüd aru olen saanud, on mul kaks nädalat veel siin olla. Nagu vang loen päevi vangistuse lõppemiseni, et siis vabadusse lennata. Asjad on mul juba igastahes pakitud.
Aa, tahate Tristanist kuulda? Oeh, temast ma vist ainult räägingi. Tundub imelik? Noh, ise olin süüdi, et selle teemaga alustasin. Eks läheme siis võiduka lõpuni.

Tema..on elus. Otsustage ise, kas see on sisi hea või halb. Karteri sõber, kes tegelikult polnudki ta sõber, vaid Tristani narkobuddy, elab linna teises otsas. Sinna jõudsime kolme minutiga, kui normaalsetel inimestel kulub selleks vähemalt kümme. Päris hull. Hoolimata mu depressiivsest käitumisest tahan ma siiski elada, mitte mingil kutil lasta end surnuks sõita. Siis Karter pidurdas. Prügikastid lendasid kolinal ümber, kassid kräunusid, nagu mingis Ameerika multikas.
Kuigi talle ma seda ei tunnistaks, tundsin ma Tristani pärast surmahirmu. Ma peaaegu et lendasin trepist üles. Karter võtis mu hoo maha ukse ees, et see lahti teha, koperdasin talle natuke otsa, murdsin peaaegu kaela, aga jõudsin Tristani juurde.

Ja kujutage nüüd seda pilti ette. Tristan täies pikkuses beeži diivani peal, krampides, silmad pahupidi peas, nägu kaame ja higine. Ning need SÕBRAD lihtsalt istuvad nurgas tugitoolidel ning libistavad õllet. Mismoodi nii saab? Missugused sõbrad vaatavad lihtsalt naerdes pealt? Nojah, ega nad suuremad sõbrad vist pole ka.

„Rilääks, tibi, see pole tõsine üledoos, ära ta vast ei sure,“ lõi üks käega, kui ma paanikas olles toas edasi-tagasi jooksin. Ei ole t õ s i n e? Ei sure v a s t?? Mine perse, värdjas.
Kogusin julgust ning läksin Tristani juurde. Ta pööras oma silmad, mis olid juba täiesti punased, minu poole. Kas ma tõesti kujutasin seda ette või lõi ta silmis midagi särama? Ütlesin, et nad kutsuks kiirabi. Palusin väga ilusalt. Sama hästi oleks võinud seinaga rääkida.

Mingi Tommi, keda ma peaaegu tundsin, sest ta käis minu klassis, astus naerdes sisse. Läksin tema juurde, karjusin, et see pole enam lahe olukord ning helistagu kiirabisse, mis nad tahavad, et Tristan ära sureks? Kutt irvitab mulle rõvedalt näkku ning ütles otseselt ei kellelegi: „Lööge keegi seda litsi, et ta vait jääks!“ Üks tundmatu segas vahele ja seletas tõsiselt, et nad ei saa ju meedikuid kutsuda, sest muidu saaks nemad piki päid ja jalgu. Misjaoks nad mind siis sinna kutsusid? Et ma samamoodi nendega nurgas istuks, show’d naudiks ning pealt vaataks?

Ma olin vihane. Ja Tristan peab neid sõpradeks. Tal hakkas vahepeal juba väga halb. Küsisin, mida ta sisse võttis. Keegi ei teadnud, kedagi isegi ei kottinud. Ainuke, kes muret üles näitas, oligi Karter. Surusin ta vastu seina. Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, aga sisistasin talle, et kas ta tõesti ongi nii naiivne ja arvab, et kui Tristan peaks ära surema, siis neil ei tule juba politsei küsimustele vastata? Ja kui nemad oma sõpra aidata ei taha, viigu traumakasse, öelgu, et korjasid ta kuskilt lihtsalt üles. Kas ta tõesti laseb ENDA pärast parimal sõbral surra? No ei, see pole Karter, keda mina tean.

Lõpuks haaraski ta telefoni, et helistada. Tommi kargas püsti ja viskas ta telefoni aknast alla. Olgu, võtsin enda oma, see lendas vastu seina puru, või vähemalt juppideks. Okei, mida ma nüüüüd siis teen? Küsisin Karterilt, kas on midagi, mille peale Tristan automaatselt ropsima hakkaks. Tomatimahl. Käskisin seda tuua ning mingi suure kausi ka.

Ajasin need lahedad inimesed sealt toast välja, imekombel nad siiski läksid. Õigemini korjasid oma kodinad kokku, seal hulgas ka korteriomanik, ja Tommi viskas üle õla: „Türa, te inimesed olete igavad, me Maria poole, saab vähemalt keppi!“ Head teed sul minna, värdjas.
Sundisin Tristanit seda mahla jooma. Okei, kolmveerand klaasist läks diivanile, aga mul oli pohhhui, polnud minu oma. Keskendusin vaid sellele, et hoida Tristanit värisemast ja tõmblemast. Ta jõi mahla ära, oksele ei hakanud. Mul tuli nutt peale, sest ma ei teadnud, mida teha. Ma pole elus narkootikume lähedaltki näinud, enne kui Tristani kraami peale sattusin ja nüüd ole üledoosi spetsialist? Kiirabi oleks vaja olnud, kogemustega inimest, ükskõik keda, aga mitte mind.

Tõmbasin ta küljele ja ütlesin, et kui ta kohe oksele ei hakka, siis ma lõikan ta lahti ning puhastan käsitsi ta sellest sodist ning see on palju valusam. See meeleheitlik pilk, millega ta mind vaatas... Andsin talle veel mahla. Lõpuks, lõõõ-puuuks hakkasid ta refleksid tööle ning ta oksendas oma mao tühjaks. Tegelikult vist kogu sisikonna. Jah, ma tean, väga rõve. Aga ma ei osanud muud teha. Tegelikult ma isegi ei tea, miks see oksendamine kasulik oli, sest no- veeni süstitud narkot nii ju välja ei saa. Kuid minu geniaalusel on ka piirid.

Igatahes hakkas tal natukene parem, ta ei oianud enam nii palju ning ajapikku jäid ka krambid ja tõmblemised vaiksemaks. Ma polnud tähelegi pannud, et terve selle aja, mis ma tema juures olin, hoidis ta mu käest kramplikult kinni. Ta värises lakkamatult ning nägu oli kaotanud igasuguse värvi. Tagasi tuli paanika, mis nüüd lahti on. Siis ta sosistas, et tal on külm. Käskisin Karteril teki tuua, ta tõi neid viis.

Tristan jättis lõpuks värisemise ja jäi magama. Ta hingetõmbed olid katkendlikud ning silmalaud võbelesid. Kuidas nad võisid nii teha? Kui mind poleks tulnud, kas nad tõesti oleks lasknud tal lihtsalt surra? Ma ei tea, kas minu tegutsemise tõttu muutus kõik normaalsemaks või ei, aga väike elu-päästja tunne tekkis küll sisse.

Vahepeal tõi Karter mulle kohvi. Ma olin ta peale nii vihane. Kurat, ma arvasin, et ta on normaalne tüüp ja nüüd lihtsalt..argh! Noh, ta sai sellest väga hästi aru. Ta istus nurka ning ütles tasakesi: „Anna andeks.. me oleks pidanud sind kuulama. M i n a oleks pidanud sind kuulama ja targem olema. Sorri, et ma kõik sinu õlgadele panin.“

Jah, tagantjärele on alati hea tarkust üles näidata. Hingasin sügavalt sisse ja välja. Tahtsin end maha rahustada, sest mul oli kohutav kihk Karteri nägu küüntega lõhki tõmmata, aga see ei lähe ju mitte. Panin puutumata kohvi lauale ja tahtsin ära minna, enne kui ma midagi teen või ütlen, mida hiljem kahetseda võiks.

Karter haaras aga paaniliselt mu käe: „Palun ära mine. Tristan tahab sind pärast üles ärkamist kindlasti näha ja.. ma ei taha üksi olla..“ Nojah, ega ma ka ei tahaks sureva sõbraga kahekesi ühes toas olla. Pärast hakka veel pihiisaks ning kuula kõik ta patud üle.
Viskasin jaki uuesti käest ja nõustusin. Osalt sellepärast, et tegelikult poleks ka mina tahtnud kodus üksi olla, teades, et Tristani tuba on tühi ning ta lebab mingis koledas külmas korteris. Miks, ooo miks küll pidi praegu see süütunne ja hoolivus mu üles leidma? Mu elu oleks palju lihtsam, kui me Tristaniga üksteist edasi oleks vihanud ning Karter poleks talle lolli ideed pähe pannud, kuidas mina ta kõikvõimas päästja olen.

Nüüd, kus suurem paanika oli möödas, vaatasin korteris ringi. Suvaline ühetoaline läbukorter. Mõned toolid, logu ja muhklik diivan, telekas ning räpane laud, millel tühjad ning pooltühjad alkoholipudelid, oli pretty much kogu mööbel.
Jõime vaikides pimedas köögis kohvi. Pimedas seetõttu, et lambipirn oli katki virutatud ning ma ei tahtnud küünaldega mingit võlts-romantilist olukorda ka tekitada. Iga väiksema krabina peale olime tagasi toas, Tristani kõrval. Muul ajal istusime köögis katkiste taburettide peal ja kuulasime tilkuvat kraani.

Tristan oli tulikuum. Siis jääkülm. Uuesti kuum. Nüüd ei julenud ka mina enam arste kutsuda. Ma ei tea, miks. Tahtsin loota, et ta veab end sellest omal jõul välja. Ma kartsin nii väga. Rohkem seda, et ma võisin oma tegutsemisega Tristanile halba teha ja teda mitte üldse aidata. Tean, olen isekas.

Umbes poole viie paiku hommikul, kui ma umbes kaheksanda kohvitassi kõrval magasin, äratas Karter mu üles, teatades, et Tristan on nüüd ärkvel. Läksin tema juurde. Ma arvan, et tal oli nüüd parem, sest ta polnud enam nii kahvatu ning oli end patjade najale istuma seadnud. Ta oli uuesti palavikus, värises lakkamatult, kuid elus. Ja see ju oligi see, mis luges, mis?

„Karter ütles, mis sa minu heaks tegid.. no aitäh,“ lausus ta ülbelt. . ja tooniga, nagu mõtleks ta iga sõnaga vastupidist. Nagu ta poleks seda tahtnudki. Ahah, einoh aitäh sulle ka. Proovi veel kedagi nii paaniliselt elus hoida ning muretse ta pärast, et see kõik pärast sulle vastu vahtimist lajatataks. Vastasin külmalt- ma vähemalt loodan nii, et ma ei näidanud oma tegelikke emotsioone välja- et tema hindab seda kõvasti rohkem kui mina. Võtsin oma jaki ja läksin. Pärast seda närvesöövat ööd, kogu seda jama, tema käe hoidmist ning tal on pohhui? Selge, seda mängu võivad kaks inimest mängida. Mina olen see teine mängija, muidu.

Jõudsin siis oma tund aega tagasi koju, mõtteis vaid kuum vann, tass kuuma rahustavat teed ning äkki ka natuke rahulikku instrumentaalmuusikat, kus pole mõttetuid i-love-you sõnu. Kas ma seda ka sain? Ei, sest Veronts ootas mind juba uksel. Vaevalt sain sisse astuda, kui ta sõna otseses mõttes kargas mulle kallale, sõimas mind litsiks, kes öö otsa ringi hoorab ja tema allesjäänud poega rikub. Ahhaa! NÜÜD on tal siis teine poeg ka? Keda m i n a rikun? Naine võiks kõigepealt peeglisse vaadata ja natuke oma süüdistusi kellegi teise aadressil loopida. Niipalju, kui mina aru olen saanud, olen mina ainuke olnud, kes ta kullakallist poega natukenegi päästa tahab.

Ma isegi ei viitsinud teda enam kuulata. Muidugi oli see ebaviisakas, kuna ma siiski olin külaline tema kodus, aga minu taluvusel on ka piirid. Ma olin liiga väsinud, liiga kurnatud ja liiga pettunud, et alustada mingi menopausi käes põdeva naisega vestlust. Läksin enda tuppa, ja kuulasin kõva viisteist minutit, kuidas Veronika ukse taga karjus ja õiendas.

Kui ta ära läks, tänasin taevast ning pugesin suure teki alla, et natukenegi magada. Kaks sekundit hiljem tuli telefonikõne emalt, kes mind ka sõimas. Peaksin juba sellega harjunud olema. Teen midagi head ja siis palvetan, et erinevad inimesed mind vihahoos ära ei mõrvaks. Mul pole seda vaja, ausõna. Õõõh. Nüüd, kui kõik on vaikne, äkki saan ma rahulikult...
-Hei...Anna andeks, et sa selle läbi pidid tegema. .

Kas sul on nagu mingi haigus, et sa ei suuda inimeste ustele koputada enne sisenemist?
-Türa, ma üritan vabandust paluda siin ja sa hüppad näkku.
Jah, on juba kaugele näha, kui tänulik sa oled. Nagu ma ütlesin, siis sina hindad seda rohkem.
-Ma ei ütleks nii. Aga.. ma ei mõelnud nii, ma olen tänulik, et sa üldse vaevusid minu pärast muretsema. Päriselt.

Nojah, Tristan jõudis koju. Ta ei jõudnud püstigi seista. Aga ülbitseda seevastu jõudis küll, rippudes ise küüntega uksepiida küljes. Meil vist ongi selline naljakas suhe, et ta ülbitseb, sõimab mind, siis vabandab ning me hakkame ringiga otsast peale. Kõik oleks nii palju kergem ja ta ei peaks nii palju vabandama, kui ta tõepoolest ka mõtleks, mida suust välja ajab. Aga noh, seda on vist temalt palju paluda.

Käin teda põhimõtteliselt iga viie minuti tagant vaatama, sest kust mina tean, võib-olla otsustab ta veel midagi sisse võtta ning mul pole enam tuju kiirabihaiglat mängida. Kurat, mitte ükski poiss pole mind veel varem nii kaua üleval hoidnud, eriti kutt, kes mulle isegi ei meeldi. Tõsiselt, kui ta sellest jamast välja tuleb ning tal parem on, siis ma peksan talle aru pähe.

Oo, super. Kohe tuleb kõigelahedam poiss minu voodisse magama. Nii et ma teen kähku. Viimasel kontrollkäigul, kust ma just tulen, leidsin ta kotist veel imelikke pulbreid ja rohtusid, mis ma ära viskasin. Leidsin ühe asja veel. Pildi, Bradyst ja Jaanikast, sellest saksa keele õpetajast. Ma ei märganud, et Tristan üleval oli. Ta rebis pildi mu käest, istus voodile, toetas pea kätele ning nuttis. Päriselt. Pisaratega ja puha. Ma ei osanud mitte midagi teha.
Ta tõstis pea, vaatas mulle otsa ja ma ei tea, mis mul hakkas. Ma ei osanud teda kuidagi lohutada või ta enesetunnet tõsta. Okei, ma isegi ei üritanud. Selle asemel ütlesin, et ta võib minu juurde tulla, kui ei taha üksi olla. See kõik on juba üle pea kasvanud.

Kakskümmend

Hetke-emotsioonid? Väsinud, seest keerab, sest ma vihkan ennast, aga ma olen väga õnnelik. Ülehomme, see on siis päev pärast homset, saan ma koju. Ma ei taha endiselt oma vanemaid näha, sest ma olen ikka nende peale vihane, aga ma saan koju. Oma tuppa, oma voodisse. Timo juurde, sõprade juurde. Ma tunnen isegi oma kiuslikust väikevennast puudust. Aga samal ajal.. on mul isegi veidi kahju, et ma siit ära minema pean. .

Tean, tean. Päris imelik. Terve kuu olen selle koha vastu sõdinud, igatpidi võimatu käitumisega olnud ja nüüd äkki, kui vabadus on käega katsutav, muudan ma jälle oma meelt. Omalegi hämmastuseks hakkan siit mõningaid inimesi igatsema. Näiteks Karterit ja Mikaeli. Lisaks Mariet, Miat ja Laurat. See viisik pühendas viimased kaks nädalat ainult sellele, et mulle sellest kohast natukenegi hea mulje jääks. Seetõttu on mul ka eriti palju rääkida.

Ilmad oma ülisoojaks muutunud, nii olemegi enamik vabast ajast Karteri aias või verandal istunud, grillinud, vesipiipu teinud ja kõik maailmad kokku rääkinud. Endalegi on raske seda tunnistada, aga mul on tõesti lõbus olnud. Vedeleda sooja päikese käes, paljad varbad rohtu üles kitkumas. Käia tüdrukutega poodides ja proovida selga kõige ebasobivamaid riideid. Kuna tegelikult olid mul kaasas vaid kolm paari teksaseid, millest kaks lõhkised, mõned uhkemad pluusid ning mõned t-särgid, olid muidugi sellised shopingpäevad väga teretulnud. Peab ütlema, et

Tristan on muidugi meiega pea alati koos olnud. Isegi, kui ta seda tahtnud pole ja terve aja vaikinud on. Ma lihtsalt ei usalda teda ikka veel nii palju, et teda kauaks üksinda jätta. Ühest kogemusest näha teda surmasuus mulle täiesti piisab.

Teen veidi ennetustööd ka: midagi ei toimunud, kui Tristan minu tuppa elama jäi. Noh, ühest ööst sai muidugi kaks kuradi nädalat, aga keegi ju minu arvamust ei küsi, mida mina tahan. Annad Tristanile voodikoha, tema võtab kogu toa. Uus vanasõna. Võite lahkesti kasutada.
Midagi muud pole endiselt muutunud. Nii.. tühi tunne on kuidagi. Okei, ma ei lootnudki, et ta nüüd täiega armub minusse, tuleb akna alla serenaadi laulma või on härra Romantik ise. Aga vähemalt sõbralikkust ootasin ma küll. Aga nagu alati, kui ma midagi lodan või ootan, jään ma sellest ilma.

Too esimene kord arvas Tristan küll, et läheb magab põrandal, aga no, olin lahkus ise ja saatsin ta voodisse, kus ta peaaegu silmapilkselt uinus. Valvasin teda terve päeva ning öö tagantjärgi. Läbi une sonis ta mingist kihlveost, vähkres kogu aeg, hingeldas katkendlikult ja värises. Eks sa maga siis nii.

Ajasin ta üles, et küsida, mis tal viga on. Tüüp vaatab mulle kurjalt otsa ja tõmbas siis teki üle pea. Halloo-ignoratsioon! Olge nüüd, ma ei saa teda ju aidata, kui ta isegi ei suvatse minuga rääkida. Vihastusin ja tõmbasin talt teki ära. Ooh, need kõhulihased. Raputasin pea selgeks ja nähvasin, et me peame paar asja selgeks tegema. Ta isegi kuulas mind. Selgitasin talle, et kui ta mu abi tahab, siis ta peab minuga aus olema ja rääkima, mis tal viga on, mis lahti. Sest mina pimesi ted aidata ei oska.

„Kas ma olen su abi üldse tahtnud vä?“pööritas ta silmi. Aa, kes oli see kutt, kes mõni aeg tagasi peaaegu pisarsilmi palus, et ma teda aitaks? Tristan see vist ei olnud mitte. Olgu siis nii. Haarasin tekid ja padjad kaenlasse.
„Kuhu sa nüüd lähed?“ päris ta imestunult. Einoh. Mina tõmblen tema elu pärast, muretsen end segaseks, üritan teda kogu hingest aidata, et tema saaks siis avastada, kuidas ta pole mu abi üleüldse tahtnudki. Hakkasin toast välja minema, sest ma oskan diivani peal ka magada. Huvitav, kas ta tahab, et ma talle kallale läheks? Sest kui tahabki, võiks ta seda lihtsalt öelda, mitte mu närvide peal jenkat tantsida.

„Oota, ära mine,“ ütles ta mu seljale. Pöörasin end ümber. Nüüd olin juba marus.
„MIKS ma peaksin? Sa ei taha ju mu abi. Persse, vaata, mida sa endaga teed. Mida sa teistega teed!“ viskasin teki ja padjad maha ning trampisin tema juurde. Kuna oli juba öö, siis üllatavalt vaikse häälega, mis pole üldse minulik, ütlesin, et kui teda ennast ei koti ta elu, siis sellest pole midagi, aga mõelgu oma emale, Karterile ja teistele normaalsetele sõpradele.
„Mismõttes..teistele?“ Kutt on lihtsalt ajud ära joonud. Ma olen alati arvanud, et ilusad poisid pole kuigi targad ja arukad- siin on veel üks tõestus.

„Kuidas sa ometi aru ei saa? Neil on valus sind nii näha, nad ei oska sind aidata. Ja nad ei saagi, kui sa kõik endast eemale tõrjud ja tuppa lukustad. Saa juba ükskord aru, et kõik, mida sa teed, mõjutavad lähedasi su ümber. Iga kord, kui nad üritavadki midagi su heaks teha, ajad sa sõrad vastu ning nullid kõik nende püüdlused. Nagu nüüdki. Ma tahtsin sind aidata ja järgmine sekund läksid hankisid sa kõige kõvema laksu, mida leidsid. Sa ei saa jäädagi nii egoistlikuks,“ ladusin kõik välja.

„Aita mind,“ sosistas ta, pöörates oma kummituslikud silmad minu poole. Sorri, aga ma olen seda juba ühe korra kuulnud.
„Ma üritasin ja aitasin. Aga kui sina igal võimalikul hetkel blokid ja pidurid peale paned ning ise tegelikult ei tahagi abi..siis ei oska ma enam midagi teha. Kui sa tahad, et ma sind aitaks, siis tee koostööd. Seda pole palju palutud.“

Ning ta lihtsalt istus voodil ja mossitas. Kaheksateistaastane, peaaegu üheksateist. Istub ja mossitab. No mul oli kõrini. Korjasin oma magamisriided uuesti kokku ning mu käsi oli juba ukselingil, kui Tristan sõnas sügavalt ohates: „Need on võõrutusnähud. Ma pole pea terve päeva midagi neelanud, võtnud, süstinud, söönud või tõmmanud.“
VAU, kuus tundi, mis ta tahab Nobeli preemiat nüüd? Potsatasin maha istuma ja ohkasin ka. Nii me seal siis olime, ohkasime. „Mida siis nüüd peale hakkame?“ küsisin rohkem endalt, kui temalt.
Ta kehitas õlgu ning näris huuli. Siis ütles: „Lihtsalt.. hoia mind rohtudest eemal ja peksa mulle aru pähe kui vaja..“ Oii, kuidas see plaan mulle sobib.

„Kas sa mulle rääkida ei taha? Sellest pildist ja..“ küsisin ettevaatlikult. Mine tea, äkki saab ta uuesti vihaseks. Aga ta raputas pead ja pomises, et teine kord, keeras siis mulle selja ning jäi magama. Kasutasin seda aega
“Kas sa mulle rääkida ei taha? Sellest pildist ja. .”küsisin vaikselt ja ettevaatlikult. Mine tea, äkki saab tema ka veel vihaseks. Ta raputas pead ja pomises, et teinekord ning keeras mulle selja ning jäi magama. Ookei.

Järgnevad päevad koristasin ta tuba. Kust iganes ma narkot ka ei leidnud. Ma oleks võinud vabalt diileriks hakata ja miljoneid teenida. Veronikat me sel ajal ei kohanudki. Ma arvan, et tema tahtis meid sama palju ignoreerida, kui meie teda. Ehk me oleks teda ka näinud, kuid enamiku aja veetsime õues. Pargis või Karteri juures. Oli nii mõnus lasta ringi ainult särgiväel, muretsemata pidevalt, kas paks jakk sai ikka kaasa või ei.

Tristaniga jätkus tavapärane love-hate suhe. Ehk mõlemad ülbitsesime üksteisega, solvasime ja solvusime ning palusime siis vabandust. Mulle tundub, et ainus viis temaga suhelda, ongi tülitsedes, sest muud moodi ta aru ei saa.

-Sa võiks lõpetada minust nii halvasti rääkimise.
Ja sina võiks lõpetada oma nina toppimist minu isiklikku ellu.
-Ise sa jutustad kõval häälel mu toas, kui ma magada tahan.
Ah, jäää vait, see on minu tuba. Magada tahad, mine oma tuppa.
-Jah, ja murdun siis, tõmban keskelt neljanda telliskivi ära, avastan oma peidiku ja tekitan sulle veel traumat?
Kurat.

Jah, käisin ta toas, toksisin kõik telliskivid läbi, millega ta uks kinnimüüritud oli. Mingit peidikut muidugi ei olnud. Tagasi oma tuppa jõudsin, nägin, kuidas Tristan magas, endal rahulolev muie näol. Pedekas.




Kakskümmend üks


Kus ma siis jäingi? Enam ma seda viga ei tee ja tema juuresolekul ei räägi, nüüdki olen tema toas. Ootasin mõned tunnid, mille ajal kogemata magama jäin, ning tulin siia, et viimase aja sündmused kronoloogiliselt jäädvustada. Tegelikult ma isegi ei teadnud, et ta toas oli, kutt oli end päris hästi tekikuhila alla peitnud. Ma ei tea, miks ma üldse vaevun. Nüüd on ta leidnud uue viisi, et meievahelist vaenu üleval hoida.

Näiteks ühel ööl ärkasin üles sellepärast, et Tristan istus mu läpaka taga ning ropendas.
„Türaaaa küll. Mhh. Vittu. Perssee, ei ole nii. Miks, miks, MIKS?“
„Mida sa jaurad?“ pomisesin unesegaselt.
„Ah?“ võpatas ta kõigepealt, „ma arvasin, et sa magad.“ No katsugu ise sellise sõimamise juures magada.

„Millega sa tegeled?“ küsisin väsinult. Kuna ta varjas ekraani käega ja näol oli teolt-tabatud ilme, ronisin voodist välja põrandale ja kiskusin raskustega ta käe ära. Kutt mängis Minesweeperit.
„Ja selle pärast karjud sa keset ööd?“

„Türa, ma sain kogu aeg surma ju, mis ma tegema peaks siis, kui see mäng nii tropp on!“
Ma ei vaevunud talle seletamagi, et tegelikult on sellel konkreetsel mängul ka omad reeglid, mitte ei klõpsita ruudukeste peal suvaliselt. Ah, mis ma ikka kekutan, ma sain ise ka alles mõni kuu tagasi teada, et Minesweeper polegi õnnemäng Bingo ja seal ei saa suvaliselt lahmida.
Kuna ta mind aga ei kuulanud ja öö otsa arvutis istus, ei olnud ma hommikul just kõige ilusamas tujus. Tõmbasin tavapärased tumedad kitsad teksad jalga, õlakutega pluuse peale ja olin valmis kooli minema. Nagu tavaliselt, oli Tristanil selle kohta ütlemist, sest kutt ei saa aru, et kõik ei käi riides nagu Jaanika või Tia.

Koolis saime teistega kokku. Ma isegi natuke muretsen sellepärast, kuidas elu neil pärast minu lahkumist edasi läheb. Kõik nad on oma tavapärastest gruppidest välja tulnud, kuidas nad sinna tagasi saavad?

„See on nüüd küll vähim, mille pärast sa muretsema pead. Eks me värbame teisigi oma eksklusiivsesse igrek-rühma,“ naeris Mikael ja haaras Mariel käest. Ootoot, mis ajast nemad nüüd koos olid? Ma olen Tristaniga nii hõivatud olnud, et pole seda märganudki. Nagu ka seda, et Laura on loobunud oma igapäevastest kaaslastest, milleks olid hallid kampsunid ja igavad teksad. Nüüd oli tal seljas värviline ja õhuliselt langev tuunika ning valged püksid. Minu pärimise peale vastas ta, et lõpuks andis ta alla ja lasi Mial ja Mariel omale stiilimuutust teha.
„Aga ma ise olen väga rahul tulemusega,“ teatas ta häbelikult. Kinnitasin, et mulle meeldib ka, sest tõepoolest- ta nägi nii hea välja.

„Kui te nüüd oma moeparadiisist välja tulete, äkki vaatate ümberringi, mis toimub,“ torkas Karter mind küünarnukiga ribidesse. Väga valusalt, muide. Seadsime pilgud kõik tema näidatud suunas ja nägime Jaanikat, kes Tristanit piiras. Nagu jahimees saaklooma, oli ta kuti nurka ajanud ning surus end talle peale.

„Keegi peaks vist ta ära sealt päästma,“ sõnasin nii muuseas. Mul polnud mingit tahtmist seda ise teha. Teised aga vaatasid kohmetunult üksteisele otsa ja piidlesid altkulmu mind.
„Oh, ega siis midagi, mul ongi enne äraminekut äärmiselt kange tahtmine vähemalt ühe õpetajaga sõjajalale minna,“ hüppasin müürilt alla ja seadsin sammud nende suunas.

Astusin Tristani kõrvale, ristasin rinnal käed ja tegin äärmiselt huvitatud näo pähe, nagu Jaanika jutust enam huvitavamat polekski. Paistis, et mu kohalolek mõjus kaheti: ühelt poolt lõbustas see Tristanit, kes mulle heakskiitva naeratuse saatis, teiselt poolt ärritas Jaanikat, kes kuti naeratusele vihaselt reageeris, mind raevunult jõllitas ja ajas oma pooleli olnud lausel järje käest“..tegin selgeks..ja..kuhu ma jäingi?“

„Jajah, seda ma arvasingi, et teil midagi tarka pole öelda,“ ütlesin nipsakalt, haarasin Tristani käevangu ja tüürisin müüri poole. Muidu poleks mul sellist julgust olnud, eriti õpetajaga. Aga noh, olgem siiski ausad, Jaanika nägi välja nagu alaealine jooksik, niisiis võtsin endale selle vabaduse. Ma olin kindel, et natukese aja pärast ma kahetsen seda. Ega ma palju eksinudki.
Nimelt mõni aeg tagasi inspekteeris direktor erinevate klasside erinevaid tunde. Noh, kuidas õpetajad hakkama saavad ja mis tase üldiselt on ja koostas selle põhjal raporteid. Teda üllatas natuke mu saksa keele oskus, mis mind üldse imestama ei pane, arvestades seda, et teisi õpetab ju Jaanika. Asi lõppes sellega, et mulle tehti ettepanek minna klass ülespoole. Ainult saksa keeles muidugi ,teiste ainete keskmised hinded on mul valdavalt „miinus kaks“. Ja kuidas saingi ma ära öelda, kui ees ootasid tunnid Karteri, Mikaeli ja Tristaniga. Viimast pole ma mitte üheski selles tunnis näinud muidu. Ja direktor ise lootis vist, et siis saan suurema õppekoormuse ja üldse on vanemas klassis raskem töö? Ei, lihtsalt Jaanikal on suurem võimalus täisealiste kuttide käest keppi saada.

Just siis, kui me teiste juurde jõudsime, tuli meelde, et järgmine tund on mul- oh seda naudingut- saksa keel. Miks ma pidingi just selle vahetunni valima õpetajaga ülbitsemiseks? Pärast tunnikella, kui kõik koolimajja suundusin, ma pooleldi ootasin, et Tristan läheb vastassuunas. Seda suurem oli mu üllatus, kui ta sügavalt sisse hingates saksa klassi astus. Kõigi silmad läksid suureks, Jaanika omad eriti.

Mina ei tea, kust see naine riideid saab. Ja üleüldse riietab ta end vist pimedas kapis, sest Punaste Laternate tänavalgi on prostituutidel tagasihoidlikumad riided. Kes üldse lubab õpetajal, autoriteedil, tulla kooli punase minikleidiga, mille dekoltee ulatub aluspükste värvlini? Eriti, kui ta õpetab kiimas noori poisse. Selle vastu mingit seadust pole?

Jaanika reaalselt sundis mind õppima pähe saksa-eesti sõnastikust esimest kahtkümmet lehte. Lubas järgmine kord selle peale töö teha, kõik käänamised-mitmused-pööramised. Kuna järgmise tunni ajaks olen ma aga turvaliselt kodus, siis ilmselgelt ei pööranud ma tema kurjadele kavatsustele mingit tähelepanu. Selle asemel jälgisin hoopis, kuidas see naine (mis õigusega ta üldsegi naiste nime rüvetab?) terve tund end Tristani vastu hõõrus. Sõrmedega tema juustest läbi tõmbas, põske silitas, ta särgil kaks ülemist nööpi avas. Vähe jäi puudu, kui ta oleks kutti sealsamas laual võtnud. Ja Tristan lasi kõigel sellel juhtuda. Kus tema temperament nüüd kadus? Siis, kui mulle vaja võipakiga virutada, on küll tüüp eriti tugev, aga et Jaanikale midagi öelda või (jumal hoidku üldse selle mõtte eest) teda minema lükata..?

Tund lõppes ja veel enne, kui kõik klassist minema said, ütles Jaanika Tristanile meelalt: „Jää vahetunniks siia, ma pean sulle su...kodutööst rääkima.“ MIS kodutööst? Kutt pole kooliski käinud ja see naine räägib talle kodutöödest. Kõige ilmselgem vale ever!

Mõtlesin, et ootan Tristanit klassiukse taga. Karter jäi koos minuga ning vangutas pead: „Hakkab jälle peale..“ Ma umbes enam-vähem juba aimasin, millest ta rääkis ja küsisin, mis ta midagi ette ei võta.
„Kas sa tõesti arvad, et me pole proovinud?“ küsis Karter mõrult. Fakk. Muidugi pidin mina see olema, kes midagi teeb. Inimestel siin pole lihtsalt julgust. Okei, arusaadav, nemad peavad siin veel kooligi lõpetama, mul on sellest suva. Aga ikkagi. KAKS korda sama päeva jooksul? Kes ma olen, mingi kaitsepühak?

Vandusin omaette ja tõmbasin klassiukse hooga lahti. Noh, ma ju teadsin, mida oodata, aga selle nägemiseks ma valmis polnud. Tristan toetas end laua peale ja vahtis üle Jaanika õla, otsekui hüpnoosis. Jaanika oli tal süles ja nööpis oma kleidikaelust veel rohkem lahti. Poleks pidanud, ta oleks võinud selle niisama üle õlgade maha lükata.

Astusin klassi sisse, enne kui ma oma julguse kaotan ja libisesin kiirestiTristani juurde, endal lollakas naeratus näole kleebitud. „Noo, kallis, lõpetasite..kodutööst rääkimise?“ Mõlemil jäid suud lahti ning nad vaatasid mind uskumatusega. Ega ma ise ka päris hästi ei uskunud, mida ma teen. Veel ühe äärmiselt sujuva liigutusega lükkasin Jaanika eemale, Tristani püsti ning võtsin tal ümbert kinni. Hakkasin teda klassist välja suunama ja naeratasin üle õla Jaanikale: „Sorri, aga ma väga pean Tristaniga poistevetsu seksima minema.“ Ja kutt hakkas naerma. Selle asemel, et muretseda, äkki see naissaatan mu ära tapab, hakkab tema naerma. Kogu tee välja õuele ta naeris. Südamest. See oli esimene kord, kus ma teda nii teesklematult naermas kuulsin.
Lõpuks ta tõsines, pühkis (naeru, ma loodan) pisaraid ning tänas mind.

„Kui me juba koolist väljas oleme, ega siis pole vist mõtet tundidesse tagasi minna?“ vaatas ta mind küsivalt. Tõmbasimegi minema. Kutt lihtsalt mõjub mulle halvasti.

Kakskümmend kaks

Sorri, eelmine kord jäi kuidagi äkki pooleli. Härra Ma-Ei-Koputa-Kunagi astus ootamatult sisse ja kutsus peole, mille Karter pidi korraldama minu lahkumise jaoks. Miks nad üllatuspidu ei võinud teha?

„Noh, tegelikult see ongi mõeldud üllatusena, aga ma pole eriti hea saladusehoidja. Nii et, kui kohale jõuame, tee ehmunud nägu,“ sõnas Tristan käigupealt omale tumesinist pusa selga ajades. Peab tõdema, et see sinine teeb ta silmad veel heledamaks..
Peotuju mul tol hetkel polnud. Aga kuna see korraldati minu jaoks, pidin ma end ju kohale vedama. Muidugi olin meelitatud, aga seda ma ometi ei tunnista. Minu jaoks oli ideaalne ettekääne see, et ma pidin Tristanit valvama, äkki otsustab ta uuesti end kinni tõmmata. Rollimängud mulle enam ei meeldi ja enam ma arstitädi ka olla ei taha. Vahetasin lühikesed tudupüksid teksade vastu, haarasin kapist valge jaki ja olin valmis minema.

„Sa rohkem end sättida ei tahagi?“ küsis ta muiates. Noh, vaatasin siis peeglisse, panin huultele natuke läiget, tõmbasin kammiga paar korda läbi juuste ja mõtlesin parasjagu, kas peaks sebramustrilise tuunika millega parema vastu vahetama, kui Tristan haaras mu käest ning vedas mu toast välja: „Ei, sa näed super välja, ära muuda midagi.“

Oleks ma teadnud, et sellest tuleb mingi metsapidu, oleks ma muidugi oma valge jaki millegi muu vastu vahetanud. Ja ehk ka sääsemürki kaasa võtnud. Nimelt arvasin mina, naiivne nagu olen, et pidu toimub Karteri juures. Seda suurem oli mu üllatus, kui me suundusime metsa. Natuke ronimist ja paar krõbedamat vandesõna hiljem jõudsime kõrgendikule ning matkamajakeste juurde. Suurele platsile oli lõke tehtud ning kohal paarkümmend noort. Telgid olid juba püsti, kaasaskantava grilli peal särisesid vorstid, ilm oli soe- mida veel tahta?

Lahkumiskinke ma muidugi ei saanud, selle asemel naerdi mind välja ja öeldi, et ma võin vabalt käbisid koju kaasa korjata. Kuigi ma paljusid sealt ei tundnud, või vähemalt ei suhelnud nendega, nautisin ma toda õhtut väga. Kohe nii väga, et kurvaks kiskus. Läksin teistest natuke eemale, et mõtteid koguda, see kurb-pliks enda seest välja ajada ning tavapärane irooniline-kuri mina tagasi saada.

„Heei, millest mõtled?“ potsatas Karter mu kõrvale istuma, ulatades Cooleripudeli, „Kas sa nutad või? Miks?“

„Ah tead, pehmekeseks olen siin muutunud, kui kõik nii sõbralikud on, siis ei saa eriti nende peal oma ülbust praktiseerida,“ üritasin asja naljaks muuta ning juhtida tähelepanu kõrvale pisaratelt, mis tõepoolest mööda mu põski alla veeresid.

„Hea on näha, et sul on ka mingeid tundeid, mitte sa pole tavapärane ’olen teie jaoks liiga ilus ja kättesaamatu’ neiu.“Mina? Ja liiga ilus? Kas ta on mind üldse näinud nagu päevavalges või?
„Kuidas sa küll aru ei saa, kuidas teised sind näevad?“ raputas Karter mu jahmunud küsimuse peale pead.

„Mis neil näha. Üks väike vaene lonkur kõnnib mööda teed, tunneme talle kõik kaasa, buuhuu!“ Jess. Sain vähemalt osa õelusest tagasi.
„Näed, selles ongi vahe,“ naeratas Karter, „kui sa kõnnid näiteks poistest mööda ja nad vaatavad sind, siis sina arvad, et sellepärast, et sa lonkad..“
„Ei, ma tean, et nad vaatavad sellepärast. Kuhu sa üldse jõuda tahad?“ katkestasin teda, sest tegelikult ma ei tahtnud üldse teada, kuhu ta oma jutuga jõuab.
„..tegelikult näevad nemad- ja ka mina- üht ilusat tüdrukut, kes on oma kõnnaku suhtes ebakindel. Mitte keegi siin olijatest ei vaata sind, kui väikest vaest lonkurit. Kui sa esimest päeva kooli tulid.. noh, ma võin kinnitada, et absoluutselt iga kuti peast käis hoopis teistsugune mõte läbi, kui sinu lonkamine.“

„Kui sa oma monoloogi lõpetanud oled, siis tüdrukute mõtetest see küll läbi ei käinud,“ torisesin vastu, mispeale tema naerma hakkas: „Mis ajast oled sina kõigile meeldida tahtnud? Ja veel mõttetutele tsikkidele? Ole nüüd, isegi siis, kui sa ei lonkaks, ei saaks sa kõigile meeldida.“
Noh.. tuleb tunnistada, et ta jutus ju mingi iva on. Aga ta ei suuda mind veenda, et inimesed ei pane mu lonkamist tähele.

„Mitu tähte on taevas?“ küsis ta äkki. Mul ei olnud väga tuju romantika jaoks, seega nähvasin „Kuus- tõhh, aa, ee, ii, vee, aa, ess!“
„Sinuga on keeruline. Vaata, on selline ütlus, et taevas on tähti täpselt nii palju, kui sa neid näha soovid. Sama on ka sinu olukorraga. Mida rohkem sa ise oma väikesele puudusele tähelepanu pöörad, mida rohkem s i n a seda tähtsustad, seda rohkem märkavad seda ka teised, seda rohkem panevad seda teised tähele.“

Miks ta pidi nii tarka ja paikapanevat juttu rääkima? Pärast oma viimast lauset suudles ta mind otsaette ning jättis mu oma mõtetega üksi. Üksindust kaua nautida ei saanud, sest ma hakkasin pimedat kartma. Läksin tagasi lõkke juurde ja istusin Mia kõrvale. Ta vaatas üksisilmi Tristanit, kes ei võtnud üheski vestlusest või ajaveetmisviisist osa, vaid istus ning vahtis üksisilmi lõkkesse. Tuli, mis peegeldus ta silmades ja see oli põhimõtteliselt esimene kord, kui ma midagi.. elavat ta silmades nägin.

Mia jälgis mu pilku ning sõnas vaikselt: „Varem oli ta hoopis teistsugune. Peo hing, sa ei kujuta ettegi, mis nalju ta välja mõtles. Neid tuli lihtsalt järjest. Ta ei püsinud kunagi rohkem kui paar hetke koha peal.. ning nüüd..on kõik nii teistmoodi. See teeb nii kuradima haiget, kui sa vaatad kedagi nii hääbumas..“

Ma ei osanud seepeale midagi kosta, osalt oli see ju täpselt, mida mina tundsin, kui Tristanit vaatasin. Teisalt..noh, ma ei osanud seda millegagi võrrelda, sest ma ei teadnud teda teistsugusena.

Kui ma oma mõtetest taaskord välja tulin, nägin, et Tristan oli minu kõrval: „Lähme,“ ning ulatas mulle uue Cooleri pudeli. Tahavad täis mind joota vist. Ma ei küsinud isegi, kuhu minek, vaid järgnesin talle. Muusika ja naer jäid järjest vaiksemaks, kuni kadusid hoopis. Läksime järjest kaugemale. Hakkasin kartma juba, kui jõudsime mingi kaljueendi peale. Alla oli väga pikk tee. Tristan liikus äärele lähemale ning esimene mõte, mis mu pead läbis, oli: „Persse, ta tahab alla hüpata!“

Aga ei. Äärele üsna lähedal oli armas ja logisev puupink, mis ei näinud üldse turvaline välja. Just sellel võttis Tristan istet. Okei, ma kardan kõrgust ja see nägi ohtlik välja, kuid hei- kuna ma veel ohtlikku elu elada saan? Niisiis võtsin istet. Hingematvalt ilus vaade väikesele linnale ning seda ümbritsevale metsale. Miski aga ütles mulle, et me ei tulnud üldse loodust nautima.
Vaikselt, silmad kaugusesse suunatud, alustas ta oma ülestunnistusega: „Kui Jaanika meie kooli õpetama tuli, olime Bradyga kuusteist. Mingi ime läbi, olles kellegi õige inimesega sugulased, oli ta kohe pärast gümnaasiumi võtnud suvel tühised õpetajakursused ning sai kahekümneaastasena loa meie koolis õpetada. Kui ta meile..ja igale teisele poisile, tähelepanu pöörama hakkas, olime sellest sillas. Igal kutil on olnud unistus endast ja noorest õpetajast. Siis hakkas ta tähelepanu rohkem reaalsemaks muutuma.

Tema sosistused, puudutused.. lõpuks sai ta Brady enda juurde. Ja pärast seda.. polnud mu vend enam selline, nagu ta varem oli. Jaanika tegi temast narkomaani, esimesed laksud sai ta just tema käest. Brady muutus närviliseks, kergelt vihastuvaks.. ta teadis, et ei saa nii edasi minna, kuid ta ei osanud ka kuidagi lõppu teha. Kogu see Jaanika värk oli nagu hoopis teistmoodi sõltuvus.
Lõpuks pandi Brady teise klassi. Karter ja mina üritasime aidata. Rääkisime direktoriga, aga meil polnud tõendeid. Kui kogu see jama oli juba umbes aasta kestnud, vahetasime kord Bradyga kohad. Ma sundisin teda koju jääma ning panin ta luku taha. Mina läksin tema asemel Jaanika klassi. Sain tema asemel süstla veeni. Magasin tema asemel Jaanikaga, et Brady temast ainult lahti saaks. Ma oleks oma venna heaks kõik teinud.

Algne plaan oli minna Jaanika juurde, ta paika panna. Aga.. ma olin seitseteist ja ma ei osanud vastu hakata. Ma lihtsalt ei suutnud end liigutadagi. Arvasin, et nüüd saab Bradyga kõik korda, et ta on kuidagi moodi pääsenud. Kuid ta oli liiga kaua nii elanud. Ta lihtsalt võttis kätte ning hüppas Jaanika kortermaja katuselt alla. Seepärast läkski see naine puhkusele, kuna sai „psüühilise trauma.“ Putsi, me oleks pidanud varem midagi tegema, oleks pidanud kohe kellegi jutule minema.. Kuid me olime noored ja see tähelepanu oli meelitav..Ning lõpuks oli liiga hilja.“

Kusagil poole jutu ajal olid tal pisarad voolama hakanud. Kui ta lõpetas, voolasid need ka minul. Kallistasin teda ja sosistasin, et see pole ju tema süü. Aga ma tean, et see ei lohutanud teda eriti. Kurat küll, ja selline saab veel õpetada? Pärast kõike, mida ta Tristanile ja Bradyle tegi.. ma olin valmis ta reaalselt maha lööma, kui temaga kokku peaks juhtuma. Natuke aega istusime veel pingil, hoidsin teda enda embuses ja lasin tal lihtsalt nutta. Ehk esimest korda sai ta nii kõik tunded endast välja. Mehed ju ei nuta, või mis?

Mingi aeg läksime tagasi. Mitte peole, see tuju oli läinud ning oli piisavalt hilja, et lahkumine oleks tundunud ebaviisakas. Läksime koju. Ta magas endiselt minu toas ja käisin rutiinsel kontrollkäigul ta tuppa. Seekord oli jackpot laualambi kuplis- kolm kotikest pulbriga, üks kotike siniste tablettidega. Panin need endale kotti, sest ma ei viitsinud nendega muud ette võtta.
Ja siis... ma ei tea, kas ma tahangi teile seda vahejuhtumit mainida, ma suht jälestan end selle pärast.. Aga oh well. Rääkisime Jaanikast, kuidas me saaks ta vahele võtta, üks teooria oli hullem kui teine. Tristan oli veendunud, et tunnistama tema ei lähe, et keegi ei usugi teda. Nojah, aga kuidas muud moodi teda vahele võtta? Ta oli nii tuim ja osavõtmatu. Küsisin ta käest siis, mis tal viga on, märatsegu, olgu vihane, karjugu, ükskõik, aga näidaku oma tundeid välja.

Pikka aega ta vaikis ning siis, kui ma olin juba peaaegu unustanud, mis ma öelnud olin, sõnas ta: „Ma ei tunne enam pikka aega mitte midagi..“
Ja ma ei tea, mis mulle sel hetkel sisse läks. Ma astusin tema juurde, lükkasin ta voodile pikali, ühe käega ta pusalukku lahti tõmmates ning ütlesin: „Luba, ma panen su uuesti tundma.“ Vaid mõned sekundid hiljem lebasid me riided põrandal ühises puntras.

Kurat. See polnud nii plaanitud. Ma olen samasugune nagu see lits Jaanika. Ma tunnen, kuidas ma täiesti kasutasin Tristanit ära. Ta sai sellest aru ning ütles: „Ära muretse. Ma tahtsin, et sa mind ära kasutaks. Mul oli seda vaja. Sul oli seda vaja.“ Ahah. Parem sellest ei hakanud.

Kakskümmend kolm

Lõpuks kodus. Just jõudsin ning esimese asjana räägin teile viimase päeva sündmustest. Okei, valetasin. Tegelikult olen juba paar-kolm päeva kodus olnud. Aga no, te peaks mind juba paremini tundma. Mul on nii kiire olnud, oma vana elu tuli ikkagi korda ajada, sain inimestega kokku ja.. Kodus on tore olla, kui aus olla. Siin on nii tuttav, hubane ning armas. Siin ei ole mingeid surnud kutte ja nende narkokaksikvendi. Ainult minu oma tuba, minu oma koer ja minu oma sõbrad. Ma ei pea end enam külalisena tundma. Ja see ongi hea.

Mul on poolteist kasseti üle, niisiis saan pikalt rääkida. Siis saate rahu ja jätan selle asja katki. Naljakas, kui ma praegu sellele mõtlen, tunnen juba väikest igatsust selle pisikese metalse diktofoni järgi. .

Äratulek kulges valutult. Kõik uppusid pisaratesse. Vähemalt Veronts. Õnnepisaratesse, nimelt. Asjad olid mul juba nädalaid varem pakitud ja ainult ootasid peale laadimist. Mu vanemad tulid lõpuks järgi. Nii pruunid, puhanud ja armsad koos. Aga miski minus takistas nende üle rõõmu tundmast. See oli mu enda egoism, sest selle kuu jooksul, kui nemad lõbutsesid, käisin mina läbi tulest ja veest. Ma ei lasknud end lohutada ka mitte riiete- ja suveniiridehunnikust, mille nad kaasa tõid...okei, okei, see lohutas küll, aga mõtlesin, et lasen neil kojusõites veel omas mahlas praadida, et siis andeks anda. Sest solv-solv ja tere kümne-aastane.

Veronika mind saatma ei tulnud, nuttis oma pisaraid köögiaknal. Kah asi. Tristan seevastu oli olemas, samuti Karter, Mikael, Marie, Laura ja Mia. Lubasime kindlasti ühendust hoida ja suvel kokku saada.. aga me kõik vist teame, et see ainult lubaduseks jääbki..
Lõpuks Tristan tänas mind. Mille eest? Et ma temaga magasin sel hetkel, kui ta kõige nõrgem ja haavatavam oli? Et ma teda ära kasutasin? Selle peale teatas ta mind uuesti kallistades, et me oleme tasa, kuna tema kasutas mind terve eelnenud kuu ära. Ei teagi, mida selle peale kosta, ärakasutatud tüdruk, nagu ma olen.

Karter on mulle mõned korrad helistanud. Nüüd, kus ma teda enam ei näe, ja telefonis räägime, saame me hoopis paremini läbi ning üldse on ta kuidagi veel lähedasem, kui kogu selle kuu jooksul. Eile oli ka Brady surma-aastapäev. Süütasin küünla, mis sellest, et ma teda ei tundnud.
Koolis on kuidagi imelik olla. Kogu see kuu ma igatsesin sõpru ja isegi oma vana tuttavat kooli. Nüüd olin ma seal ning kõik.. oli nii imelik. Olin nii harjunud, et mind jäeti rahule, sain lihtsalt olla omaette, keegi ei tüütanud mind. Välja arvatud paar kõige lahedamat tsikki ja kutti, kes on peajagu üle inimestest siit koolist. Mulle meeldis, et ma kõndisin kui nähtamatu koolist läbi. Nüüd aga.. kõik mu sõbrad ja mitte-sõbrad on kogu aeg minuga, mul pole hetkegi aega olla üksi. Nad muudkui pärivad ja küsivad, mida ma see kuu tegin, mis juhtus.. aga ma ei taha ju neile rääkida. Ma tahan, et see oleks ainult minu väike saladus.

Ma tean tegelikult küll, et sellest ei taha te midagi kuulda. Ise olen süüdi, et teile kogu aeg Tristanist rääkisin. Täna hommikul tõi ema mulle postiga saabunud pakikese. Avastasin sealt ilma mingisuguse selgituseta oma kõige esimese kasseti. Selle, mille peal ma tusatsesin ja mille Tristan mult ära varastas.
Panin kasseti makki, et oma karjumist üle kuulata, kui masendunud ma ikka siis olin.. seda ma sealt aga ei leidnud. Noh, kuulake ise:

„Jõu. See et.. Tristan olen. Jah, tean, et kasutan Tema varianti endast jälje jätmiseks. Aga ma p e a n seda tegema. Pean selgitama nii endale, kui Talle, miks, miks, miks. Oh, see on raskem, kui ma arvasin. Ma ei mõista, kuidas Tema suudab kõigest järgemööda rääkida ja kuidas tal kõik üldse meeles on..

Kuna Ta tegi raskelt saladuseks enda identiteedi, siis kes olen mina, et ma Ta saladuse paljastaks? Seda siit juba ei leia. Algusest peale, kui Ta siia tuli, olen ma neid diktofoni-jutte pealt kuulanud või endale hiljem ette mänginud. Nii ei ole viisakas, ma tean. Aga saage aru, ta rääkis minust, MINUST! Seega ma leidsin endale pisikese õigustuse.

Kuulasin nii mitmeid kordi, kuidas Ta vihanutuse häälega minust rääkis. Kuid nii ma ju tahtsingi. Ma tahtsin Teda eemale tõrjuda. Hetkest, mil Ta mind nägi, hakkas Ta mind nägi, hakkas Ta mind põlgama. Ja kõik sujus. Kui ma vaid i s e oleks suutnud Temast eemale hoida..
Tegelikult algas kõik juba ammu. Ta rääkis siin natuke sellest, mis juhtus. Noh, andis väikese ülevaate. Aga nii paljud asjad on Ta kas rääkimata jätnud või natuke ümber teinud, neid ilustades. Just need kohad, mis minu arust tähtsad on. Võib-olla aga Ta tahtiski nii.
Kogu asi algas hoopis kihlveoga. Mina ja Karter esitasime Bradyle kihlveo. Et kui ta suudab Jaanikat suudelda, saab vist..neli kasti õllet oli? Mmh, tühine, võrreldes Brady eluga.. Asi läks aga käest ära ning ülejäänud te teate.

Peaaegu kogu ajast arvasime, et asi on sitaks vinge. Kui paljud kuueteistaastased saavad ikka kuuma õpetajat või üldse kahekümneaastast naist keppida? Siis ei teadnud me veel midagi narkost. Kui Brady hakkas emalt raha virutama, et diilide eest maksta, kandis ainult pikkade käistega särke, ärritus iga pisima asja peale ja kainet päeva enam ei näinud, hakkasime muret tundma. Üks asi oli kindel, keegi ei tohtinud sellest teada saada. Skandaal oleks me perekonna lõhki kiskunud.. muidugi, hiljem juhtus see nagunii. Ning Brady vist tõepoolest armastas Jaanikat..

Ütlesin emale, et mina varastasin selle raha, et Bradyl on lihtsalt rasked ajad.. ja mitte hetkegi ei möödu, kui ma ei tunneks, et me ei teinud kõike tema aitamiseks. Kuusteist aastat olime kui üks inimene. Ning siis, nii lühikese ajaga muutus ta hoopis võõraks. Kõik see kestis umbes aasta. Ja alles paar nädalat enne ta surma hakkasime teda aitama. Kogu see aeg arvasime, et kõik on ilgelt lahe.

Nädal enne ta surma rääkisime põhjalikult. Ta ei suutnud enam, ei jõudnud. Lubasin asja korda saata, ta oli ju mu väikevenna, mis sest, et ainult mõned minutid noorem! Läksin ise Jaanika juurde. Loomulikult sai ta aru, et ma pole Brady. Aga see ei kottinud teda. Ma lihtsalt seisin seal,ei suutnud selgelt mõeldagi, kui ta mu enda magamistuppa viis. Imelik, aga mingil moel see isegi meeldis mulle, erutas mind.. Siis, ilma hoiatamata tõi ta süstla ning lõi selle mulle veeni. Alguses oli halb, siis sitaks hea, siis jälle halb.. ja järgmine päev olin tagas uue doosi järel.
Just selle pärast, et ma tema jälgedes käisin, just selle pärast tappis ta end. Ma tean seda. Niipea, kui ta kõigest kuulis, läks ta välja. Küsisin kuhu. Ta vaatas mind naljakalt, nagu näeks mind esimest korda: „Lähen hüppan Jaanika maja otsast alla.“ Ma naersin. Olin laksu all ja ma lihtsalt naersin, kui mu vend ütles, et ta läheb tapab end.

Umbes tunni pärast läksin Jaanika juurde. Nähes maja ees kiirabi ja politseid, teadsin küsimatagi, mis oli juhtunud. Pärast seda läks Jaanika minema. Mina peitsin end tuppa, tõmmates end pilve, juues end täis- kõike, et ainult unustada. Unustada oma kaksikvend, oma elu. Ma tundsin ja tunnen praegugi end nii süüdi. Brady oli mulle kõik ning nüüd on ta surnud. Minu pärast.

Kõik me sõbrad, isa-ema, sugulased.. nad lohutasid mind, üritasid veenda, et see pole mu süü.. Kuid ma ju tean, et nad mõtlesid vastupidist. Nägin nende silmades etteheidet, kuidas ma ometi ei teadnud kogu sellest jamast, miks ma ei rääkinud kellelegi, miks ma Bradyt ei aidanud.. Aga ma ju teadsin. Ja ei võtnud midagi ette..

Siis tuli Tema. Nii vihane, marus ja lausa pildus sädemeid. Alguses oli mul nii pohhui. Siis kuulsin läbi seina, kuidas Ta omaette rääkis. Kui järgmine päev kedagi kodus polnud, virutasin selle kasseti. Mulle hakkas Ta hääle ja olek meeldma. Mitu korda, kui tahtsin näha, kas Ta magab, et kööki minna, vahetas Ta riideid. Ja ma lihtsalt vaatasin, ei suutnud pilku pöörata, just nagu Jaanika puhulgi. Kuid seekord oli see palju meeldivam. Ning siis, kui ma ise olin ettevaatamatu, sattus Ta mulle peale. Sellest hetkest alates tahtsin ma Teda. Mitte Ta armastust, poolehoidu, usaldust või mida iganes. TEDA. Mu keha janunes iga rakuga Ta järgi. Ja see iseloom. Ohh, Ta pani end ühel ja samal hetkel nii vihkama, armastama, põlgama ja igaldama.

Ma ei tahtnud Talle millestki rääkida, sest ma vihkan haletsust samamoodi nagu Temagi. Ometi ma rääkisin. Ning ma ei saa seniajani aru, miks Ta endast nii halvasti mõtleb. Kogu see lonkamine ja jala teema. Jumal, kes seda tähelegi paneks, kui Tal on selline keha!
Ja need ööd Temaga.. iga sekund neist, ka siis, kui me lihtsalt lebasime üksteise kõrval, olid midagi väga head. See tundmine, et Ta on käega katsutavas kauguses. Et ma tunnen Ta juuste lõhna, võin „kogemata“ Teda riivata, puudutada õrnalt Ta puusal olevat pisikest tätoveeringut ja kuulda Teda endaga ühes taktis hingamas. Tunda Tema kõrvetavaid huuli, Tema käsi oma kehal. . Seda oli nii palju rohkem, kui ma oleks ette kujutanud. See tähendas nii palju rohkemat, kui mistahes öö Jaanikaga..

Viimane kuu elasin ma ainult Talle, Tema pärast. Kuidas Ta mind aitas, mu elu päästis, minu pärast pingutas.. Ma ei tahtnud Teda alt vedada, näidata Talle, et kõik pingutused olid asjata.. Kuigi Teda poleks see huvitanud. Just see oligi hea, et Ta oli nii vankumatu ja arrogantne. Ainus kord, kui Ta näitas oma inimlikku nõrkust, oli siis, kui Timo pani hunnikusse.

Siis murdus Ta kaitse. Ning ma pean ütlema, et kasutsn seda ära. Tegelikult kasutasin ma Teda kogu aeg ära ja siis Ta põeb selle ühe korra pärast, kus Ta lasi enda tahtele järgi, andis enda ihadele vaba voli..
Nii paljud tahtsid mind aidata. Kõik lähedased inimesed, mitte võõras, nagu see tibi oli. Kuid ometi oli see just TEMA, kelle pealekäimisel võtsin end kokku. Ja kogu see üledoosivärk? Kui mina oleks seal olnud, oleksin jooksnud võimalikult kaugele, mitte närvitsenud kellegi täiesti suvalise pärast. Aga Tema.. Ta võttis kätte ning tuli mind päästma. See tähendas mulle kuradi palju.

Just siis, kui ma arvasin, et saan asjad korda, tuli Jaanika tagasi, tuues endaga mälestused ja vihkamise.. ja kui Tema astus tuimalt klassi, öeldes, et meil on vaja minna poistevetsu seksima. Oooh, see nägu, mis Jaanikal ees oli.. kuldaväärt. Ning siis Ta läks ära.
Oma plaanist vist Ta ei rääkinud midagi? Pidasime pikalt aru, kuidas seda hoora vahele võtta. Ma loobusin tunnistamast, sest minu jaoks poleks see midagi muutnud. Vastutahtmist nõustus Ta minuga.

Päev pärast seda, kui Ta oli läinud, läksin saksa keele tundi. Äkki marssisid sisse politseinikud koos direktoriga. Keegi oli teinud anonüümse vihje, mille peale keerati Jaanika kott pahupidi. Välja kukkusid neli kotikest kokaiini ja siniste tabletikestega, mille nime ma enam ei mäleta. Ainus, mida ma teadsin, oli, et kogu kraam oli ju minu oma. Mulle meenus, kuidas viimane kord mu toas reidi tehes pistis Ta narko endale kotti. Naeratasin ja mõtlesin, kuidas Ta need Jaanikale jõudis sokutada, kui Karter mulle otsa vaatas, laialt naeratas ja pöidla tõstis. Ma hingasin kergendunult. Lõpuks oli Jaanika nii mu koolist kui ka elust läinud.

Ma ei tahtnud Teda lähedale lasta, sest mul polnud seda vaja. Ka Temal mitte. Ma loodan, et kui ma läbi kukun, kui ma enam ei suuda, annab Ta mulle andeks. Sest ma olen liiga kaua sellist elu elanud.

Lint saab läbi, peaks asjad kokku tõmbama. Aa, üks asi veel, mille Ta unustas ütlemata. Tookord Kaljul, kui ma oma õnnetu loo rääkisin, arutasime ka muid asju. Nii muuseas küsis Ta, kas meil oleks mingit võimalust olnud, kui kõik oleks juhtunud aasta varem. Veel enne, kui ma jõudsin vastata, vastas Ta oma küsimusele ise, kurvalt naeratades: „Ei saaks, me kaotasime kõik juba enne, kui see alata sai.“ Ja käsikäes läksime sealt minema.

Ma olen väsinud. Mitte rääkimisest. Vaid kõigest. Ma loodan, et Ta annab andeks, kuid ma olen kindel, et Ta saab aru. Ma ei vedanud mitte Teda alt, vaid Bradyt. Juba ammu. Ma andsin alla. Võib-olla pole see just kõige õigem tegu, kuid mul pole valikut. Anna andeks...“

Nojah.. kuulsite. Ma ei oska midagi öelda. Ma ei tea, mismoodi peaks ma reageerima? Ja kõige hullem on see, et ma ei tunne midagi. Ei kurbust, rõõmu..lihtsalt tühjus. See hirmutab mind. Mul peaks olema suva surnud kenadest kuttidest, kel on kenad narkovennad. Mind ei huvita noored õpetajad, kes noori kutte kepivad ja nende elud ära rikuvad. Ma vihkan end, et tegelikult ma ju hoolin. Ka mina olen väsinud.

Ma ei tea, et võite arvata mida iganes, et olengi ilge pohhuist või isekas egoist, mida kõike. Aga.. ma ei tunne Tristani vastu midagi. Ta oleks nagu võõras, kes tänaval mööda kõnnib. Ma ei tahaks, et see nii oleks, ausalt. Aga tõde on see, et ... me Tristaniga olime lihtsalt kaks suvalist inimest, kes suvalisel ajal juhuse tõttu pidid mingi aja koos veetma. Võib-olla, kui me oleks varem kohtunud, ehk siis.. ah, ma ei teagi.

Ma soovin, et ma poleks sinna läinud ja teda kohanud. Sest olgugi, et ma midagi ei tunne, ei saa ma teda peast. Ma mõtlen pidevalt, äkki tegin ma midagi valesti, äkki oleks pidanud muud moodi käituma.. Ma lihtsalt ei suuda.

Ja umbes kaks tundi tagasi sain ma uudiseid. Eile, Brady surma-aastapäeval, otsustas Tristan oma venna eeskuju järgida ning hüppas Kaljult alla. Ma ei saa öelda, nagu oleksin üllatunud. Ma poleks kunagi arvanud, et ta nii teeb, aga..nüüd tundub mulle, nagu oleks ma temaga kohtumisest saadik teadnud, et asi lõppeb sellega. Tristan kaotas oma elu mõtte päeval, mil Brady suri. See oli ta silmades. Ehk nii oligi parem.. Kuid neid heledaid silmi mitte kunagi enam kellelegi näidata..

Kahju.